Katrin Laur: Paralleelsed sirged lõikuvad lõpmatuses

Eestis on moodi läinud kõige, ka isiklike raskuste eest Eesti riiki süüdistada. Mina olen elanud enamiku oma elust välismaalasena, mis ei ole eriti mugav roll. Saksamaal on mul teinekord raskusi, mõni kolleeg käitub minu arust minu suhtes ebaõiglaselt. Talle teeb asja lihtsamaks see, et ma olen välismaalane, ehk ei oska saksa keelt nii hästi kui tema, ei ole nii haritud, olen alla tema taset.

Nii arvan mina, kas ta ka ise samamoodi mõtleb ma muidugi ei tea. Igal juhul ei ole midagi ebatavalist, et muukeelses riigis elav inimene seda üks ja teine kord ebameeldivalt kogeb. Ja ebameeldivad olukorrad selle süüks paneb.

Kui mu tütar Saksamaal kasvas ja koolis käis ja mina ei osanud unistada , et Eesti veel kord vabaks saab, siis ei mõelnud ma sellest hoolimata, et ehk oleks targem talle eesti keelt mitte õpetada. Mina olen eestlane ja mu laps on poolest saati eestlane, isa järgi aga kolumbialane.

Ja kui ma enam kunagi poleks Eestisse pääsenud, poleks ma sellest veel kellekski teiseks muutunud. Oleksin olnud välismaal elav eestlane. Minu eellased oma konkreetsete lugudega olid teinud mu selleks inimeseks, kes ma olin. Nende pinnalt arendasin ennast ise edasi ja kõik see kokku on minu identiteet. Identiteet on nii õigus kui kohustus. Suurelt osalt väljendub see keeles. Kuidas oleks ma tohtinud oma tütrele tema päritolu loo maha salata?