Väikesele riigile on eriti tähtis oskus neid kahte - tugevat ja pehmet jõudu - Eesti laiemaks mõjujõuks, me oma inimeste paremaks heaoluks ja suuremaks turvatundeks kokku põimida. Kuidas Eesti selles edeneb? On meil üldse vaja tollele pehmele jõule praegustes oludes tähelepanu pöörata? Ja kui, siis kuidas?

Eesti pehme jõud saab alguse sellest, kui hästi me end oma riigis tunneme. See ei ole üksnes küsimus leivast, küsimus majanduslikust heaolust, vaid ka motiveerivast ja toetavast vaimsest õhkkonnast. Sellise vaimse õhkkonna otsingutel on juba aastaid üritatud sõnastada Eesti eesmärki.

Peaminister Taavi Rõivase ametisse astumise kõnes öeldu, et ainus narratiiv, mida me vajame, on saatus me eneste kätes, pälvis vastakat tagasisidet. Mõte ise näib mulle siiski väga lihtne: kui meil on vaid üks eesmärk ja me selles läbi kukume, on ebaõnnestumine täielik. Kui meist igaühel on oma isiklik eesmärk, oma unistus isiklikust õnnest Eestis, mille poole pürgida, siis selline kimp 1,3 miljonist eesmärgist võiks olla murdmatu.

Kuid ma saan hästi aru ka soovist, et miski kõiki neid isiklikke eesmärke ühendaks. Minu arvates võiks meie 1,3 miljonit isiklikku eesmärki liita soov pürgida omas valdkonnas maailma tippu.

Pürgida isiklikult omas valdkonnas maailma tippu - see võiks olla uuesti sõnastatud üleskutse saada suureks vaimult ja mitte ainult eurooplasteks. Kui see meil õnnestub, kaasneb sellega pealekauba ka ühiskonna jõukuse kasv.

Pehme jõud on tahe, mida igaüks meist ise teostab selleks, et me riigi mõjujõud maailmas oleks suurem, et me elujärg oleks parem.

Oma väikese Eesti pehme jõu varude kasvatamiseks peaksime võib-olla teisiti mõtestama ka mõningaid muid protsesse. Paide arvamusfestivalil küsis mult üks lugupeetav inimene, et milleks me üldse peaksime panema sedavõrd suurt rõhku Eesti tuntuse kasvatamisele maailmas, miks me käime ja räägime oma edulugudest. Kas poleks mõistlikum vaikselt ja tasaselt siin maailmanurgas omaette nokitseda ja loota, et sellisel moel ei jää me kellelegi ette ega ärrita liialt kedagi?

Eesti populaarsus, tuntus ja hea maine, meie edulugude rahvusvaheline tundmine on lisaks meie eneste enesetunde tõstmisele ka oluline julgeoleku garantii. Nagu head ja andekad inimesed leiavad rohkem sõpru, rohkem usaldust teiste silmis, nii on see ka riikidega. Armastus Eesti vastu on meie enda tugeva jõu kõrval oluline just liitlaste leidmisel. Kõige parem viis saavutada võimalikult laia armastust Eesti vastu on ehitada õnnestunud Eesti riiki, mida me ise armastame nii, et see paistab kaugele välja. Riiki, mille puudumist jääks maailm taga igatsema. Riiki, mis on väike, nutikas, loov, paindlik, kodune, avatud, ilus, moodne, vaba, oma inimesi hoidev. Mainet, mida õhkab õnnestunud riik ja selle kodanikud, ei saa saavutada ühegi PR-kampaania, ostetud esikaane või teleklipiga.

Eesti suurus ja mõjukus sõltub muuhulgas sellest nähtamatust võrgustikust, mida me üle maailma põimida suudame. Oma inimeste abiga. Nende inimeste roll, kes julgevad ennast Eestist väljaspool proovile panna, on mu arvates Eesti mõjujõu suurendamisel erakordselt tähtis. Mida tihedamad ja paremad on me kontaktid teistega, seda suurem on tõenäosus, et meist hoolitakse järjest rohkem ka oma riigi piiridest väljaspool. Need kontaktid ei sünni mitte riigijuhtide otsuste kaudu. Neid Eesti suurema mõjujõu jaoks olulisi kontakte sõlmivad iga päev kõik need inimesed, kes väljaspool Eestit õpivad, töötavad, ette võtavad, spordis ilma teevad, kultuuri maailma viivad. Need on tihti isiklikud ja emotsionaalsed sidemed, mida kõik need inimesed sõlmivad ja mis võivad ühe väikese riigi jaoks väga tähtsaks kujuneda.

Ega me ole ka siiani pehme jõu kasutamisel väga abitud olnud. Oleme iseseisvuse taastamisest peale kasutanud oma füüsilise väiksuse kompenseerimisel ja mõjukuse suurendamisel oma edumeelse, nutika, uuendusliku teerajaja riigi kuvandit - alates rahareformist valuutakomitee põhimõtetel, tollal pigem erandlikust ühetaolisest ja madalate tööjõumaksudega maksusüsteemist kuni e-riigi, küberkaitse ja tänase #estonian-mafiani välja.

Ka näiteks oma presidendi institutsiooni oleme suutnud kasutada Eesti pehme jõu instrumendina. See on sõltunud isiksusest, kes toda ametikohta täidab, ja meil on õnnestunud teha tõesti häid valikuid. Lennart Meri, kes oma erudeerituse, keeleoskuse ja ekstravagantsusega tegi Eesti märksa suuremaks ja usaldusväärsemaks. Samaväärset sõnumit poleks Eesti riik suutnud tollal mitte mingi raha eest osta. Või väga imposantse isikliku võrgustikuga Toomas Hendrik Ilves, kes on kas või näiteks sotsiaalmeediat efektselt ja efektiivselt kasutades Eestit oluliselt suuremaks teinud. Eduka ja leidliku väikeriigi kuvand on olnud osa me julgeolekupoliitikast. Ja see peab nii jääma ka edaspidi.

Muu hulgas pole praegu üldse liiga vara mõelda sellele, kellest võiks saada ülejärgmisel aastal valitav uus, Eestit suuremaks tegev president. Mu arvates peaks too väärikas inimene kindlasti vastama kolmele olulisele kriteeriumile: esiteks terav julgeolekupoliitiline taju ja illusioonide puudumine Venemaa suhtes; teiseks peaks ta presidendina mõistma parlamentaarse demokraatia väärtust ja oskama seda hoida; kolmandaks peab ta olema efektiivne Eesti sõnumi kohaleviija rahvusvahelisel tasandil. Kindlasti on kõigil Kremli mõjust vabadel erakondadel häid kandidaate, kelle abiga meie pehmet mõjujõudu maailmas suurendada.

Mulle isiklikult tundub veenva kandidaadina uueks presidendiks Eesti endine suursaadik Venemaal ja Ameerika Ühendriikides - Marina Kaljurand. Tema nõusolekul oleksin kindlasti valmis veenma oma erakonnakaaslasi teda toetama. Muidugi on aega veel üksjagu, aga mida varem riigi jaoks sedavõrd tähtsa isiku - nii tugeva kui pehme jõu uue sümboli üle arutama hakatakse, seda parem.

Arvamuslugu "Pehme jõud" ilmus 17.septembril 2014