Kelly Kipper : Joodikul on võim ja vägi
(14)
Jaanilaupäevased ülbitseva olemuse ja noriva iseloomuga elumehed ning varajastel hommikutundidel kraavi magama suunduvad harilikud joodikud, pole vist kellegi jaoks tundmatu nähtus. Paratamatult on eelpool nimetatud tegelased meie mitmepäevase rahvusliku suvise suursündmuse lahutamatu osa. Kindlasti leidub käputäis inimesi, kes puutuvad tülika olemusega lällajatega kokku vaid meedia kaudu. Rohkem on neid, kellel vähemalt paaril korral aastas, erinevate suursündmuste ajal langeb osaks au tunnistada promilliste elumeeste vägitegusid live's, jäädes siiski ise ohutusse kaugusesse ja pealtvaataja rolli. Veelgi rohkem tundub aga olevat inimesi, kelle jaoks joogine jauraja pole mitte ainult jaani- või mõne teise suuremat sorti pidustusega kaasaskäiv võõras paaripäevane nuhtlus, vaid hoopiski igapäevane, otsest kahju tekitav nähtus.
Sattusin oma selleaastasel jaanipuhkusel ühte väikesesse, maaliliselt kauni loodusega Lõuna-Eesti külasse. Juttude järgi oli veel mõnikümmend aastat tagasi küla rahvast täis ning elu keerles täies hoos. Tänaseks on suurem osa tolleaegseid taluperemehi- ja naisi läinud juba manalateed ning küla kunagine hiilgus on jäänud räämas hoonete ja sisse kukkunud katuste varju. Kui kunagisele külarahvale andsid tööd ümberringi laiuvad põllud ja tänaseks mahajäetud laudad, siis tänapäeval teevad kohalikud noored äri Venemaalt ostetud odava viina ja kütusega.
Siiski leidub selle kurva saatusega paigas veel inimesi, nii umbes kuue talu jagu, kes olenemata ümberringi toimuvast segadusest hoiavad oma talud, metsad ja maad korras. Nende seas on nii pensionieas üksikuid naisi ja mehi kui ka noori taluperemehi ning hooajalisi suvitajaid. Need inimesed tunnevad ja usaldavad üksteist. Neil on ühised mälestused ja armastus selle kauni paiga vastu. Mis teeb nende elu aga raskeks, ei ole mitte niivõrd tööpuudus ja taamalt metsanurgast paistvad lagunevad majad, vaid hoopiski kurikuulsa külajoodiku pidev omakohus ja hirmuvalitsus.
Sünnist saadik selles väikeses paigas elanud keskealine mees on olnud joodik nii kaua kui rahvas mäletab. Mees on vahetanud kõik vähegi väärtusliku, mida lähiümbrusest leiab, viina ja piirituse vastu. Kohalik joodik, kes kõrgete promillide all muutub vägivaldseks ja tigedaks, on ajanud vanu külanaisi taga nii ahjuroobi kui labidaga, rääkimata öistest kirvega ümber maja jooksmistest, eesmärgiks nuiata toitu ja viinaraha. Kui nõudmisi ei täideta, ähvardab deliiriumis mees panna majad ja metsad põlema.
Sellised mitmepäevased joomatuurid ja kohalike pidev kimbutamine on lõppenud nii politsei kutsumisega kui kaebustega kohalikule sotsiaaltöötajale. Miski ei aita. Isegi mitte sinine silm ja korralik keretäis. Kui jälle promillid sees, minnakse uuele ringile. Kui aga joodik on jälle küla peal ringi luusimas, hoiavad inimesed oma valduste uksed ja aknad lukus ning püüavad võimalikult vähe purjus mehe silma alla sattuda. Eriti raske on olukord just vanemate inimeste jaoks. Politsei ütleb, et midagi ei saa teha, kuna otsene alus ja kuritegu puudub. Ka sotsiaaltöötaja laiutab käsi ning ütleb, et sundravile pole võimalik kohalikku hirmuvalitsejat saata, kuna inimõigused on niivõrd kõrgeks aetud. Olukord, kus joodikul on kõik õigused ja korralikul inimesel mitte ühtki, tekitab kohalikes pahameelt. Poleemikat tekitab ka joodikule makstav igakuine vallapoolne toetus, samal ajal kui tegelikele abivajajatele, kes näiteks tööõnnetuse käigus viga saanud, toetusi ei jagu.
Tegemist pole mitte mingi tavalise joodikuga, vaid oma ala meistriga, keda politsei on mitmel korral märatsemise eest kartsa viinud ning siis järgmisel hommikul koju tagasi toonud. Samuti on kiirabi avastanud meest korduvalt teadvusetuna puu alt või kraavist ning teda siis jälle tilgutite all elule turgutanud. See on kurikuulus joodik, kelle tegudest ja olemusest teab kogu vald, ent mitte midagi ei võeta ette.
Kirjeldatud olukord on arvatavasti tuttav paljudele inimestele üle Eestimaa. Kui mitte külalises, siis mõnes teises kontekstis, kus üks inimene hoiab end ümbritsevaid pideva hirmuvalitsuse all. „Peretüli" või „alus puudub," ütlevad korrakaitsjad ja sotsiaaltöötajad.
Paar päeva tagasi võis lugeda uudist 22-aastasest Tartu noormehest, kes tegi eelmise aasta lõpus suhtlusportaalis Facebook plahvatuse või relvastatud rünnaku korraldamisele viitava postituse, mis tõi kaasa kriminaaluurimise ja viis noormehe Tartu maakohtu ette, süüdistatuna avaliku korra raskes rikkumises. Kui üksainus Facebooki postitus suudab algatada kriminaaluurimise, siis miks ei võeta kuulda mitmete inimeste korduvaid abipalveid kohaliku viinanina ohjeldamiseks? Miks on kontrollimatu alkoholiuimas kirvekandja ähvardused vähem tõsiseltvõetavad? Milline oleks see „alus", mis paneks kaitseorganid lõpuks tööle?
Praegu jääb mulje, et „aluseks" peab olema vähemalt midagi sama tõsist ja tumedat, mis annaks ainest ka dokumentaalsarja „Eluaegsed" uue osa väntamiseks. Ilmselgelt ei ole see variant arvestatav lahendus. Joodiku tujude ja möllamiste all kannatajad on teinud kõik endast oleneva, kuid lahendus on endiselt leidmata. Kas probleemi lahendamist takistab auklik seadus või kellegi tegemata töö? Igal juhul on nukker, kui isegi omas kodus, paksude metsade ja laante vahel ei saa end tunda turvaliselt ning lootus kõrgematelt institutsioonidelt abi saada on hääbumas. Sama murega inimesi leiab arvatavasti veel paljudest küladest ja kodudest. Kurb on tõdeda, et kuigi ühise probleemiga inimesi on palju, on nad oma mures ikkagi üksi.
