Kelly Kipper : Kas kõik on hästi, sõber?
Mulle ei meeldi kommertspühad. Kõige vähem veel sellised, mis on mattunud ostuhulluse ja tarbimistungi alla ning kaotanud igasuguse mittemateriaalse mõtte ja eesmärgi, mis neil loomishetkel olla võis. Jah, üks sellistest on ka sõbrapäev, mis avaldus kooliajal selles, et meisterdati üksteisele kaarte ning aeg-ajalt viidi ka pisike šokolaadi kaardi kõrvale. Enne sõbrapäeva mõeldi hoolikalt järgi, kellele kaart joonistada. Mõeldi oma sõpradele ning nähti vaeva, et valmistada ilus kingitus, mille sõnum oli selge viide sellele, et olen su sõber ja mängukaaslane. Nendesse kaartidesse pandi oma süda.
Tänasel päeval on võimatu nädal enne sõbrapäeva mõnda kaubanduskeskusesse sisse astuda, saamata vilkuvate südamete, karvaste loomade ja kõiksugu roosa-punaste asjade üledoosi. Ostke-ostke-ostke - ainult nii saate näidata, et hoolite ning järgite eestlaste jaoks mittetraditsioonilist, kuid tänaseks väga levinud tähtpäeva, mis täidab puna-roosade, reeglina mitte kuigi vajalike asjade tootjate taskuid. Nende jaoks on see tõeline rõõmupäev, kuna kaasaminejaid, nii-öelda sõpru on ju palju! Mitte, et mõne kommikarbi või kaisukaruga kalli inimese meeles pidamine halb oleks, aga kahjuks on kogu selles südametute südamete maailmas jäänud kõrvale see isiklik panus ja mõte, käte- ja hingesoojus. Kõik käib konveiermeetodil, mõtlemata sügavamalt, miks see kingitus tehakse.
Kindlasti on mõistetav, et tänapäeva kiires elutempos ei ole kuigi palju aega, et võtta käärid ja liim kätte ning hakata kaarte vorpima. Siiski, päeva mõte on ju aus - pidada meeles neid, kellest hoolid. Ka mina tahtsin loetud päevad tagasi minna postkontorist läbi, et panna teele paar postkaarti. Seistes järjekorras, kuulsin äkitselt saba algusest üht vanemat daami, kes kisendas teenindaja peale. Kui kõrvalseisjad küsisid, mis toimub, kas jälle ei saa kaardiga maksta, nähvas vanem proua žestikuleerides ja valjul häälel: "Muidugi ei saa!" ja jätkas teenindaja kallal võtmist. Kui tavaliselt hoitakse probleemide korral kassajärjekorras kokku ning hakatakse arutama, et kuidas on jälle nii, et kaardiga maksta ei saa, siis seekord oli ülejäänud rahvas vait ja vaatas, kuidas üksik proua möllas ja valas oma viha teenindaja peale välja, kes ei olnud ilmselgelt süüdi selles, et kaarditerminal streikis. Piinlik oli. Ka temaga kaasas olnud inimestel oli piinlik.
Igaüks meist saab aeg-ajalt kellegi viha osaliseks. Oma isiklikke pingeid ja probleeme maandatakse kellegi teise peale karjudes ning tüli norides, mis tegelikult ei lahenda mitte midagi. Miks see on nii? Miks ei suudeta rääkida sellest, mis tegelikult inimest piinab ja selle inimesega, kes on olukorra põhjustaja või oskab seda lahendada? Suurem osa tülidest ja arusaamatustest, mis tekivad, on väga sageli põhjustatud kommunikatsioonivigadest ja just sellest, et asju ei räägita selgeks.
Aga mis siis saab, kui ei kuulata või kui ei ole kedagi, kellega rääkida? Inimene on sotsiaalne olend, kes vajab ja otsib kontakti teiste omasugustega. Briti kirjanik Jerome K. Jerome on öelnud, et me kõik oleme päikese lapsed ning armastame valgust ja elu. Üksi olles tekib hirm ja igatsus inimese häälekõla ning inimelu ärevate pulsilöökide järele. Kõigil on vaja kedagi, kes kuulab ja on mure korral olemas. Nädalapäevad tagasi jõudsid heade tuttavate kaudu minuni kaks kurba teadet. Esimene neist puudutas üht verinoort tütarlast, kes otsustas oma elu ise lõpetada ning teine üht 20-aastast noormeest, kellel oli sama plaan, kuid õnneks ei läinud see läbi. Kuigi veenid veritsesid ning kõhuõõnsustes oli terav ning lõhkuv ese, pääses ta eluga. Kui küsiti, miks sa seda tegid, tuli vastuseks: "Ma ei suutnud ega osanud enam. Mul ei olnud kellelgi toetuda." Nabukov on kirjutanud, et surm on nii õudne, sest surrakse ihuüksi. Et minna ise surma otsima, peab juba enne ihuüksi olema.
Austraalias on 15 kuni 35-aastaste inimeste suurimaks surma põhjustajaks enesetapp. Iga ohvri kohta on aga 30 inimest, kes proovib seda sooritada. Kindlasti ei ole siinkohal võimalik teha üldistusi ning öelda, et neil kõigil on samad põhjused, kuid juhtimaks tähelepanu sellele probleemile, on loodud mittetulundusühing R U OK?, mille eesmärgiks on lisaks teadvustamistööle julgustada inimesi avatud ja ausale suhtlusele. "Kuidas läheb?"; "Kas kõik on hästi?", on need küsimused, mida peaks küsima inimestelt enda ümber. Ja mitte lihtsalt küsima, vaid tundma südamest huvi. Küsige ka neilt, kellel 24/7 naeratus näol, sest seda, mis peitub fassaadi taga, ei tea ju tegelikult keegi. Heal sõnal ja siiral naeratusel on suur jõud. Muidugi on ka neid, kes ei tahagi rääkida ning käituvad, justkui neil ei olekski vaja kedagi enda kõrvale. Neid, kes eelistavad varjuda omaenese maailma ning hoida kõik elava sellest eemal. Põhjamaa inimesed on kinnised, nad ei räägi avalikult oma tunnetest ning mõtetest ja sageli üritatakse murekoormaga üksi toime tulla, sest abi küsimine tundub kas piinlik või lihtsalt ei ole kedagi, kes abikäe ulataks. Ärge oodake ohumärke, usaldage oma instinkte ja lihtsalt kuulake ja tundke huvi, mis toimub teise maailmas. Ja seda mitte ainult siis, kui sõbrapäev ukse taga ning on justkui kohustus oma sõpru meeles pidada. Seda peab tegema aastaringselt, kommertspüha on lihtsalt hea meeldetuletusviis, et valida vana sõbra number ning küsida "Kuidas läheb?".
