Liiga väike, et lubada endale fašismi

Venemaa suunalt kuuleme ikka ja jälle süüdistusi, et siinmail toimub fašismi taassünd. Mõned meie endagi intellektuaalid on hakanud pärast pronksiööd vihjama, et Eestis valitseb fašistlik õhustik. Kuidas siis sellega on? Mida kujutab endast fašism ja kas praegune Eesti on tõesti sinna kaldumas? Ning kas Eestist võiks kunagi tulevikus saada fašistlik riik?

Kõigepealt: mis on fašism? Korrektne oleks seda mõistet siduda ennekõike Itaalia fašismiga. Saksa natsionaalsotsialism on mõneti erinev, rõhutades riigi ülimuslikkuse asemel rohkem rahvuslust ja rassipuhtust. Fašismi põhitunnused oleksid seega riigi või rahvuse huvide primaarsus indiviidi huvide ees, antiliberalism, rassism ja antisemitism, militarism ja võitlusekultus, liidriprintsiip (üks juht ja täiuslik hierarhia), antidemokraatlikkus ja korporatism (erakondade asemel on poliitiliste huvide kandjateks kutsekojad).

Nüüd praegune Eesti - kõigepealt rahvuse ülimuslikkus. Tõsi, rahvuslus on Eesti tingimustes alati olnud üks mõjuvõimsamaid ideoloogiaid. Samas sai juba 1990. aastate alguspoolel selgeks, et äärmusrahvuslikel ideedel pole tegelikult Eesti valijate hulgas erilist kõlapinda. Eestlaste alalhoidlikkuses peituski ilmselt peamine põhjus, miks siinmail aastatel 1990-1992 etnilist konflikti ei puhkenud. Olgugi et pronksiööle järgnes rahvuslike meeleolude tõus, mingeid venevihast kantud vägivallaaktsioone ometi ei esinenud. Iga rahvuslike tunnete tõus kriisiolukorras pole veel iseenesest fašism. Ka skinhead'lus pole meil siiani eriti levinud. Saksamaal toimub näiteks aastas umbes 15 võõravihast kantud mõrva. Kui palju neid on Eestis?

Kuidas on teiste tunnustega? Kas Eesti on militaristlik riik? Tuntud Eesti anekdoot räägib, et Eesti kaitsejõududel on kaks tanki: üks liigub ja ei tulista, teine tulistab, aga ei liigu. Ekspansionistlik riik missugune!

Kuidas jääb aga liidriprintsiibiga ja ohuga demokraatiale? Üks partei saab meil ju 40 protsenti häältest - võiks arvata, et see on ju peaaegu diktatuur! Rootsis näiteks said sotsiaaldemokraadid aastaid umbes 40 protsenti häältest. Kas Rootsi oli ka fašistlik riik?

Seega: mitte ühelgi alusel ei anna me fašistliku riigi mõõtu välja. Ometi, kas Eestis oleks tulevikus fašism võimalik? Ma näen siin vaid üht võimalust: kui Venemaa püüab järk-järgult rahvuslikke pingeid üles kruttida ja meie poliitikud lähevad, lootes rahvuslikult meelestatud valijate hääli võita, mänguga kaasa. Rahvussuhted pingestuvad ja eestlased asuvad kaitsepositsioonile. Järgneb venekeelse vähemuse õiguste oluline piiramine, nende juhtide represseerimine. Eestlased koonduvad ühe juhi ja partei ümber, kes ebakindlas olukorras neile kõige enam kaitset pakub. Nii olekski mõõdukas, marurahvusliku rõhuasetusega autoritaarsus lõpuks käes. Muidugi saab see sündida tingimusel, et Euroopa selle heaks kiidab. Ma ei tahaks viimasesse eriti uskuda. Kaugenemine demokraatiast tähendaks Eestile kaugenemist ka Euroopast ja halli tsooni sattumist. Seega fašistlik või pool­autoritaarne Eesti saab olla ainult Vene mõju all olev Eesti. Ainuke riik, kes on fašismist siin maalapil huvitatud, on Venemaa ja seetõttu ta seda ka pidavalt korrutab.

Kuid siiski, tulevikus, umbes 30-40 aasta pärast, kui tõenäoliselt iga kolmas Tallinna tänaval vastu tulija pole valgenahaline, kas siis võiksid äärmusparempoolsed esile tõusta ja võimu haarata? Välistada seda ei saa, kuid siingi tuleb arvestada rahvusvahelise kontekstiga. Et Eesti puhul midagi sellist sallitaks, peab see enne saama meinstriimiks kogu Euroopas. Vastasel juhul satume jälle isolatsiooni ja leiame end Vene karu kaisutavate käppade vahelt.
Me oleme lihtsalt liiga väikesed ja liiga vales kohas, et endale fašismi lubada.

Autor on politoloog ja Tallinna ülikooli riigiteaduste instituudi õppejõud.