Dalai-laama

Eesti seisab jätkusuutliku arengu seisukohalt silmitsi mitmete ohtude ja väljakutsetega – majanduse senine kasvumudel on ammendumas ja ulatuslikud demograafilised muutused tingivad vajaduse uute lähenemisviiside järele. Selleks, et kindlustada meie inimeste heaolu, peame tegema tarku valikuid.

Rahva ja riigi rikkus tervikuna sõltub suuresti tööjõu tootlikkusest – sellest, kui palju luuakse (lisand)väärtust töötaja või töötunni kohta. Majanduse konkurentsivõime hindamise seisukohalt on sisemajanduse kogutoodang (SKT) asendamatu mõõdik ja selle väärtust on raske ­ülehinnata. Kuid pahatihti kiputakse näitajale omistama tunnuseid, mida see tegelikult endas ei kanna.

SKt metodoloogia töötati välja 1930ndatel, selle ülemaailmne kasutamine majandusliku progressi mõõdikuna tugevnes 1944. aastal USAs Bretton-Woodsis peetud rahanduskonverentsi järel, kus neljakümne nelja riigi esindajad arutasid pärast teist maailmasõda tekkida võivate majandusraskuste kõrvaldamise ja rahvusvahelise maksesüsteemi korraldamise võimalusi.

Sageli tahetakse SKT kasvu ja inimeste heaolu paranemise vahele võrdusmärk tõmmata ja peetakse majanduskasvu kõikide probleemide lahenduseks. Tasub aga tähele panna, et majandusteadlased on juba SKT kasutuselevõtust alates hoiatanud selle rakendamise eest üldise heaolu hindamisel, sest SKT on majandusaktiivsuse, mitte aga heaolu mõõdik. Ka Robert F. Kennedy ütles ühes oma 1968. aastal peetud kõnes tabavalt, et SKT mõõdab kõike muud peale selle, mis teeb elu elamisväärseks.