Mart Poomi 4 mõtet: Kuidas lapsi liikuma saada?

Helendavad ekraanid peibutavad nii nooremaid kui ka vanemaid. Kui täiskasvanute seas on tervisespordiga tegelejate arv aasta-aastalt kasvanud, siis laste seas on olukord trööstitu. Oma mõtteid teema kohta jagab endine tippjalgpallur ja kolme lapse isa Mart Poom.

• Esiteks, kõik algab kodust: kodune kasvatus, isiklik eeskuju. Kui oled lapsevanem, mängi algul lapsega värskes õhus palli, kulli, ükskõik mida. Käige õues ronimas, rattaga sõitmas, rullitamas. Hiljem tuleb näidata eeskuju, alustades sellest, kuidas töölt vaba aega sisustada, kuidas toituda, milline eluviis omaks võtta. Arvan, et laps õpib kõige paremini eeskujust, seepärast võta ta kaasa rahvaspordiüritustele, metsajooksule ja rattasõidule. Kõige tähtsam ongi isiklik eeskuju.
  Mul on kolm poega, vanim poeg Markus sündis Inglismaal ja temaga sai kõvasti koduaias jalgpalli mängitud, nii mitmedki aialipid puruks löödud. Keskmise poja Andreasega käime koos tennist mängimas. Noorem poeg Patrick on alles kolmeaastane, aga väga aktiivne laps. Talle meeldib tohutult jooksurattaga sõita, natuke saab temaga juba ka palli toksida. Süda siiski kripeldab, sest tahan koos perega rohkem aega veeta. Eks see mure ole tänapäeva kiires elutempos paljudel, aga proovin oma poistele hea eeskuju olla.
• Teiseks tuleb laps suunata õige huvitegevuse juurde – seda aspekti näen ka oma jalgpallikoolis. Tähtis on küsida, mis lapsele meeldib, eriti kui tegu on algkoolilapsega. Talle peab andma võimaluse tegeleda mitme spordialaga, et ta leiaks omale meeldivaima. Minagi mängisin algkoolis peale jalgpalli lisaks kaks-kolm aastat korvpalli, käisin malekoolis ja ujumas. Mitmekülgsus tuleb ainult kasuks!
• Kolmandaks näen, et riigi ja omavalitsuse tugi võiks olla suurem, just investeeringud infrastruktuuri ja uute sportimisvõimaluste loomisse – uued jalgpalliväljakud ja -sisehallid, spordihallid, ujulad, jäähallid, kergliiklusteed, terviserajad. Isegi Inglismaal suudavad ainult superklubid ise endale staadioni ja treeningubaasi ehitada. Omavalitsused teevad staadionid ja hallid valmis ning annavad need siis klubidele majandada. Skandinaavias aitavad omavalitsused klubidel ka sise- ja jäähallide kommunaalkulusid maksta. Selles vallas näen kohta, kus saame Eestis rohkem panustada.
• Neljandaks teeb mulle muret meie haridussüsteem ja kehalise kasvatuse tundide arv. Tänapäeva noortel on nädalas tavaliselt ainult kaks kehalise kasvatuse tundi, mis mõnes koolis pannakse ühele päevale järjestikku kokku. Mõtleme nüüd – see võib mõnele lapsele olla ainukene aeg, kus ta on kehaliselt aktiivne.
  Eestiga pindalalt ja rahvaarvult sarnase Sloveenia, kellel on tugev jalgpallija korvpallikoondis, üks fenomen ongi kehalise kasvatuse tundide rohkus. Aastas on neil põhikoolis 98 kehalise kasvatuse tundi, keskkoolis 70, meil aga on need numbrid vastavalt 70 ja 53*. Sloveenlaste sporditunnid on väga hästi organiseeritud ning neid annavad kvalifitseeritud kehalise kasvatuse õpetajad, kes õpetavad lastele spordialade põhitõdesid ja tekitavad nende vastu huvi.
  Kehalise kasvatuse tunde peaks minu arvates olema kindlasti rohkem ka Eestis koolides. Riik peaks enam panustama koolispordi taristusse ja õpetajate palkadesse, sest kool on koht, kus laps veedab kodu kõrval kõige rohkem aega. Erialaste teadmistega motiveeritud kehalise kasvatuse õpetaja on nagu treener.

* Andmed pärinevad Euroopa Komisjoni 2013. aasta raportist “Physical Education and Sport at School in Europe”.