Kümmekond aastat tagasi Hansapanga konverentsi avades sõnastas president Lennart Meri ilmselt kõigi aegade enim tsiteeritud Eesti ettevõtlust puudutava mõttetera, mis kokkuvõtvalt kõlas nii: "Iga Eesti ettevõtja peab otsima oma Nokiat." Mis on siis sellest ajast saadik juhtunud?

Esiteks muidugi ei ole otsitav pidanud sel ajal olulist turundusraha investeerima, sest lisaks ettevõtjatele otsisid Nokiat ka kõik kodanikud oma kodupoest.

Teiseks ei ole meil enam Lennart Merit, kes seisis vastu keskpärasuse võidukäigule - nahutas, aga ka julgustas ja toetas ettevõtjaid. Tehes seda alati teravmeelselt, tänases mõistes siis uudis künnist ületavalt, ja tihti vastuollu minnes avaliku arvamusega. Võib-olla just seepärast moodustasid paarkümmend mõjukat Eesti ettevõtjat presidendi sõnumi levitamiseks ja jäädvustamiseks veel tema eluajal vastava sihtasutuse.

Kolmandaks ei ole meil enam Hansapanga-nimelist panka, kuigi oma olemuselt ei ole see asutus kuskile kadunud, Rootsi riigi armust ei kao ja veelgi enam - meil on seal oma mees juhtkonnas. Loodetavalt pikaks ajaks. Koos Hannes Tamjärvega Hansapanka tüürinud Jüri Mõisa tõdemus, et Hansapank jäigi heade uudiste pangaks, on eriti tabav just tänavusügiseste pangandusmaailma uudiste taustal.

Mõisa järel panka juhtinud Indrek Neivelt veedab lõviosa oma ajast Eestist eemal. Tema vaimne lahkumine sai alguse 2002 Hansapanga konverentsi päeval, kui külalised lugesid konverentsi materjalide kõrval esilehelt pangajuhi maksuvaidlusest, mille algallikas oli ajalehe lifti jäetud ümbrik konfidentsiaalsete maksuandmetega. Andmetega, mis olid teada vaid maksumaksjale ja maksukogujale. Seda neljandaks.

Eesti senine edu on suuresti ettevõtjate, väikeste ja suurte ettevõtjate kollektiivse riskijulguse vili. Liigagi paljud on selleks ohverdanud perekondliku õnne ja tervise.

Kahtlemata ei koosne riik vaid tööandjatest, väärtuse loojatest, kuid ilma initsiatiivita poleks meil midagi. Kuidas on ikkagi juhtunud, et avalik võim, tihti ka avalik arvamus on sattunud nendesamade väärtuste loojate ja suurte maksumaksjatega vastandlikele positsioonidele?

Kas otsustajad on päriselt mõistnud, et sajast tippettevõtjast laias laastus pooled ei ela enam füüsiliselt või mentaalselt Eestis? Mõned neist ei maksa siin enam makse, nad ei tarbi, enamik ei investeeri ega loo uusi töökohti. Järjest vähem osalevad nad ühiskondlikes arengutes, sest sajast 99 arvamus on otsustajate meeskonnale oluline eeskätt vahetult enne valimisi, ainelist toetust silmas pidades. Mõned neist ei koolita siin ka enam oma pärijaid. Mis järeldused me võime sellest teha?

Kui nüüdisaegse Eesti panganduse üks loojatest Rain Lõhmus on Šveitsi resident, siis pole raske arvata, mis eeskuju see teistele annab. Väga oluline osa mõjukatest ettevõtjatest (ja see osa kasvab) ei seo oma tulevikku Eestiga.

Paljudel on juured ja kõik ei ole nii kosmopoliitsed nagu Margus Reinsalu või nii riskialtid arenevatel turgudel nagu Hillar Teder; Läti äriühingu Alta Capital juhist Indrek Rahumaast või Äripäeva Rikaste top'is 173. kohale platseerunud Toomas Toolist rääkimata.

Kuid osta lennupilet ja maja mõne tuhande kilomeetri kaugusel ei käi enamikule neist ettevõtjatest üle jõu.

Ja kui ongi paiksemaid omanikke, siis nemad kardavad avalikku huvi nagu tuld. Mitmed suured tegijad on keelanud igasugused viited oma olemasolule ja lähtuvad Rootsis mõjuka Wallenbergi pere põhimõttest "ole edukas, ole nähtamatu".

Mõned neist on sidunud oma lahkumise oodatava Riigikohtu otsusega Sylvesteri omanike maksuasjas, mis on kujunemas kõige märgilisemaks ettevõtlus versus riik vaidluseks sel kümnendil.

Sellise trendi jätkumise korral - ja seda toetavad objektiivsed majanduslikud raskused - ei otsi ettevõtjad enam viie aasta pärast Nokiat, vaid ERNA retkel otsitakse Eesti ettevõtjat.

Arusaamatul kombel on meie inforuumi tekkinud mingi sõjaolukorda meenutav retoorika.

Kaitse-eelarve ja kartul-kaalikas on ühed vähesed, mis Eestis veel kasvavad. Meie muidu aeglasevõitu ja tasakaaluka rahva võimekus end Gruusia-Venemaa konflikti pealt üles kütta on täiesti unikaalne.

Meie kõige suurem mure ei ole globaalne finantskriis, millele rikaste riikide helged pead varem või hiljem lahenduse leiavad. Eesti pöördumatud mured ei ole ka meie endi rumalad otsused, nagu pronkssõduri liigutamise taktika, mille järgsed lahingud võitsime tänavatel eeskätt vaprate politseinike abil ja suures meedias tänu Naši noorteliikumisele. Tegelikult võiks mõni valitsusega seotud organisatsioon samuti loomingulisust üles näidata ja "našiste" Moskva saatkonna neljapäevase piiramise eest premeerida.

Sellist teenet kõige raskemal hetkel ei oleks muidu osavaks peetud Kremli analüüsimeeskonnalt oodanud. Kõige kindlam viis teenida ära kogu tsiviliseeritud maailma meelepaha ja ennast naeruväärseks teha on rünnata diplomaatilist korpust. Olgu selleks siis katse Eesti suursaadikut gaasipüstoliga ähvardada või aasta otsa Briti saadikut jälitades teda munadega pilduda. 

Kaheksakümnendate kooperatiivide aja lõpus sündinud ja üheksakümnendate varakapitalismi tingimustes kasvanud, kriisides ja valimiskampaaniates karastunud, kuid Eesti üles ehitanud ettevõtja on väsinud, vahest ka pettunud. See on meie peamine mure.

Piltlikult öeldes ei ärka ta hommikul, käed ümber kallima kaela, vaid kaitseasendis. Ta ei tea, kes ja miks teda eile pealt kuulas, ja ta ei tea, milline eilsetest onlain-apsakatest on jõudnud tänaseks paberlehe esiküljele. Viimane aga tekitab meie avatud ja läbipaistvas ühiskonnas ettevõtetele reaalset majanduslikku kahju.

Kuidagi märkamatult on muidu retoorikas ettevõtjasõbralik Eesti sattunud sellesama ettevõtjaga barrikaadide vastaspooltele. Eriti murelikuks peaks see riigieelarve eest vastutajaid tegema täna.

Toimuv ei ole suurettevõtjate probleem. Ükski väikefirma omanik ei taha kunagi saada suureks, kui näeb, mida väikeses ühiskonnas suur olemine kaasa toob.

Ettevõtjate kõrval on veel üks väike, spetsiifiline, kuid särtsakas sihtrühm, keda oleme samuti kaotamas. Need on välisfirmades töötavad Eesti kodanikud. Tihti Läänes hariduse saanud, laia silmaringiga, oma hinda ja võimalusi teadvad noored Eesti mehed ja naised. Nende jaoks ei ole karjääri loomulik osa liikuda miljoni- ja enamakrooniselt palgalt Eesti riigi teenistusse või jätkata siin ettevõtjana. Need paarsada kosmopoliitset aju arenevad väliskorporatsioonide siseselt.

Eelmise madalseisu ajal 1999. aastal tõmbas Eesti mudast välja valitsuses tooni andnud välispoliitilise dream team'i kõrval just ettevõtjate algatusvõime. Erastamise võidujooks, ettev õtjate nälg kasvada ja koguda jõukust. Teenused ja turud olid välja arenemata, elasime ELi ja NATO liikmelisuse ootuses. Kui Hardo Pajula veel valitsuse heaks töötas, nimetas ta riiki üleval hoidva initsiatiivi kandjateks 10 000 inimest. Nemad toitsid lisaks oma peredele ja ettevõtetele ka riigi maksubaasi. Kui palju neid on alles täna, või küsime siis niipidi - kui palju neid on alles novembris 2009?

Taibukas poliitik ütleb, mis seal ikka - tulevad uued Pandid, Bermanid, Luiged, Sõõrumaad, Kruudad, Käod. Aga ei tule, kui viimased mohikaanlased oma firmad maha müüvad.

Tulevad küll uued ja kompetentsemad direktorid, kuid nad ei ole omanikud, nad ei asuta enam ettevõtteid, kus töötab 500 ja rohkem inimest. Nagu ei ole meil enam ka eesti soost pangaomanikku, kellega valitsus saab raskel ajal nõu pidada. Tulebki Rootsi lennata, nagu Andres Bergmann kaheksa aastat tagasi Ekspressile prognoosis. Kui me selle üle rõõmustame, kas järgmisena loodame anda tükikese avalikest teenustest ära välismaalastele, kuna nemad seal on usaldusväärsemad?

Ei saa kuidagi nõustuda väitega, et asendamatuid inimesi pole olemas. Paljud tabasid end ilmselt sellelt mõttelt, kui lahkus Urmas Ott.

Jättes kõik muu kõrvale, Venemaa president leidis selle aja ja viseeris neli tundi pärast suure inimese lahkumise teatavakssaamist kaastundeavalduse. Kas ja kuidas reageerisid meie võimud, on ka teada. Ilmselt on ootus, et kohe tuleb uus Ott. Lootus on lolli lohutus.

Sama oli ka Peeter Palu lahkumisega, kes aate listel kaalutlustel ei võtnud 90. aastate alguses vastu Vene võimude ettepanekut ehitada Eesti sadamatele konkurent - Ust-Luuga sadam.

Projekt, mille lõplikuks teostamiseks suur Venemaa ei ole siiani olnud võimeline. Kas keegi Palule riigi poolt ka selle eest jõudis tänusõnu öelda, et meie transiit siiski 15 aastat kestis, pole teada.

Ukrainas ja Lääne-Euroopas investeeriva Tõnis Paltsu ja aatemehest ohvitserina Kaitseliitu ehitava Toomas Peeki asutatud Q GSMi reklaamlause "räägi inimestega" on ilmselt täna peamine valitsejale kõlav soovitus.

Analoogselt Paltsu ja Peekiga oma telekomiäri 1999. aastal sadade miljonite dollarite eest TELE2-le müünud Peteris Smidre valiti muuseas samal aastal Läti aasta inimeseks. Smidre on suur tegija Lätis seniajani. Ta paigutas teenitud raha tagasi Läti majandusse. Palts lahkus aga poliitikast just selle tehinguga seotud šantaaži pärast ja kuigi Riigikohus andis talle maksuvaidluses õiguse, ei ole me vitaalset saarlast enam Eesti majanduselus ega poliitikas toimetamas kohanud.

Eestil on praegu pealtnäha viimase 17 aasta kõige ettevõtjalikum valitsus. Vähemalt viiel ministril on oma firma omamise või erafirma juhtimise kogemus.

Kui kõige tähtsamad võtaksid poolaastas kas või korra vaevaks teha mõned kõned suurematele tööandjatele ja neid vahelduseks ka kuulata, oleks seegi juba suur asi.

Samuti ei peaks häbenema meie ettevõtete ärihuvide kaitsmist välisturgudel, eriti siis, kui neid seal päritolu pärast ahistatakse. USA asevälisminister käis kümmekond aastat tagasi Tallinnas lühikese aja jooksul mitmeid ja mitmeid kordi väga järjekindlalt. Rahva jaoks NATO, otsustajate jaoks lisaks NRG asja ajamas. Ei saa seda talle kuidagi ette heita.

Kriisi tingimustes muutuvad valitsused alati protektsionistlikumaks, ka rahvuslikumaks. Läti lennunduse h& ;uum l;ppeline areng on sellise poliitika edukas näide.

Suurem osa Euroopa Liidu abirahadest laekub meile 2013. aastani. Kui selleks ajaks on BLRT, Tallink, Merko, Baltika, Olympic, Tere-Kalev, Viru Keemia Grupp ja NG Investeeringute ettevõtted välisomanike käes, siis ütlevad nende valitsused, milline peab olema Eesti maksusüsteem ja võib-olla ka meie hümn. Kui nende firmade tänased omanikud avalikku arvamust trotsides edasi punnivad, siis on meil võimalus.

Eelolevad kahed valimised ja nendega kerkivad teemad - Venemaa ärritamine kevadel ning korruptsioon sügisel - välistavad koalitsiooni muudatused. Ei ole pehmelt öeldes ka väga asjakohane pakkuda spetsialistide valitsust, sest see poleks siis enam demokraatlik riik.

Aga hiilivalt parteid seestpoolt õõnes tada, nagu vanasti tehti, ja mõne värskema, majanduslikult kindlustatud sirgema seljaga mehe vähemusena valitsusse toomine, sellest võiks abi olla küll. Raivo Vare, Mart Opmanni ja Jaak Leimanni ettepanekuid 1996. aastast mäletame hästi.

Mullu veebruaris käisin Helsingis kohtumas Gunnar Okiga, kes koordineerib Põhjamaade Investeerimispanga asepresidendina panga äri planeerimist ja suuri rahvusvahelisi laenuprojekte mitmel kontinendil. Okk teadis ette ja pelgas Eesti osas raskeid aegu tulenevalt eelseisvatest muudatustest väliskeskkonnas ja selle eksistentsiaalsest mõjust meile.

Olen kindel, et Eesti Energia endine juhatuse esimees on viimase kahe aasta jooksul jaganud oma kartusi ja teinud ettepanekuid ka Eesti riigimeestele. Teame aga ka seda, et veebruaris 2007 alles algas praalimine - palgaralli avalikus sektoris ja riigieelarve ülesbluffimine.

Gunnar Okk oli sel nädalal Eestis esinemas. Võiksime mõelda sellele, mida ta seekord rääkis ja mida räägivad teised Eesti tippjuhid ning omanikud. Ka need, kes veel ei ela Helsingis või Zürichis.

Ja ei maksa kõike isiklikult võtta ning inimesi alternatiivsete mõtete esitamise eest taguma hakata, nagu tehti Juhan Kivirähkiga aprillis 2007. Oleme väike riik ja iga inimene on kallis.

Loo autor tegutseb nõustamis- ja PR-äris aastast 1995. Tema klientide sekka kuuluvad või on kuulunud Toomas Annus, Oliver Kruuda, Enn Pant, Ernesto Preatoni ja mitmed teised suurettevõtjad. See on Kubitsa esimene arvamusartikkel oma nime all.