Õnne valem: Vägivaldur ja roosa
Minister Ligi tagasiastumine tähistab Eesti ühiskonna uuele arenguastmele jõudmisest: pehmed väärtused on macho-kultuurist läbi murdnud. Jürgen Ligist sai lõdva sõnakasutusega anonüümsete netikommentaatorite-roppröökurite avalik nägu ja paljud ei mõista, mis tema “otsekohestes” väljaütlemistes halba on. Eesti inimene on solvamise, sildistamise, iroonia ja muude paikapanekute suhtes üldiselt leplik. Sest meil on selline lastetuba, kus tögavat-nöökivat kriitikat on peetud kui mitte just normaalseks, siis talumist vajavaks vähemalt. Alles hiljuti hakati taunima perevägivalda ja paljudele käib sellegi kuriteoks pidamine üle jõu. Ühiskonnas, kus leitakse, et mehelt peksa saanud naine on ise oma halva käitumisega keretäit kerjanud, on raske seletada, mis patt see terav keel nüüd nii väga on. Me kasvasime ulatusliku emotsionaalse reostuse keskkonnas, nii et vaimset vägivalda ei osata äragi tunda. Sa oled laisk, loll, paks, tibla, fašist, vaimne värdjas, roosa, teismeline tatikas jne – tavaline aus kõnepruuk nii kodus kui koolis ju! Ja kui keegi võtab solvuda, siis on see tema isiklik probleem. Ise on loll, et närvi läheb!