Julgen väita, et ei ole. Mind on alati hämmastanud sellesamas valgustuslikus maailmavaates sügavalt juurdunud naiivsus. Naiivsus, mis on pidanud vastu nii Prantsuse kui Vene revolutsiooni verre uputamisele, Esimese ja Teise maailmasõja tapatalgutele, holokaustile ja punaterrorile ning mis jääb vankumatuks ka tänapäeva üha sügavamale ebastabiilsusesse suunduvas maailmas. Ka teinekord üsnagi haritud islamifundamentalismi teoreetikud levitavad oma seisukohti hariduse kaudu, nagu kirjeldas näiteks Jeffrey Goldberg lõppenud aasta 14. novembril ajakirjas The Atlantic ilmunud artiklis „Before the Beheadings. Remembering a time when Islamist extremists wanted to persuade reporters, not kill them“.

Või siis lihtsamalt öeldes: ma pole kunagi uskunud, et haridus ja sellega kaasnev haritus tähendavad automaatselt avatust. Vähemalt mitte selles tähenduses, nagu eespool esitatud tsitaadis nendib president. Veelgi enam: näen nii ajaloos kui tänapäevas pidevalt vastuargumente antud väitele. Kõige suuremaid jubedusi on ikka korda saatnud haritud inimesed: advokaat Maximilien Robespierre, kirjandusteaduse doktor Joseph Goebbels, jurist Vladimir Lenin või reaalala intelligent Pol Poth, kes õppis Pariisi mainekas tehnikakõrgkoolis EFR raadioelektroonikat – kui nimetada vaid mõned juhuslikud nimed.