Peeter Helme: Kantiaanlik kohort ehk kui haridus pole valgus
Need on Vabariigi Presidendi sõnad tema aastavahetuse kõnest. Need sõnad kannavad klassikalist valgustuslikku, kantiaanlikku vaimu, mis Toomas Hendrik Ilvese teisigi mõtteavaldusi jälgides näib talle südamelähedane olevat. Sedavõrd südamelähedane, et ta ilmselgelt peabki sellist maailmavaadet ainuvõimalikuks. Ja küllap ka paljud teised. „Haritus tähendab avatus tähendab teineteisemõistmine tähendab teineteise aktsepteerimine“ tundub meile niivõrd aksiomaatiline, et ega keegi meist suurt mõtlegi nende asjade sisu peale. On ju elementaarne, et haridus teeb targaks, teeb harituks, avardab silmaringi ja paneb mõistma, et maailm on kirju ning isegi kui see kirjusus võtab silme eest kirjuks, pole selles midagi taunimisväärset. On ju nii, eks?
Julgen väita, et ei ole. Mind on alati hämmastanud sellesamas valgustuslikus maailmavaates sügavalt juurdunud naiivsus. Naiivsus, mis on pidanud vastu nii Prantsuse kui Vene revolutsiooni verre uputamisele, Esimese ja Teise maailmasõja tapatalgutele, holokaustile ja punaterrorile ning mis jääb vankumatuks ka tänapäeva üha sügavamale ebastabiilsusesse suunduvas maailmas. Ka teinekord üsnagi haritud islamifundamentalismi teoreetikud levitavad oma seisukohti hariduse kaudu, nagu kirjeldas näiteks Jeffrey Goldberg lõppenud aasta 14. novembril ajakirjas The Atlantic ilmunud artiklis „Before the Beheadings. Remembering a time when Islamist extremists wanted to persuade reporters, not kill them“.