Peeter Koppel: Õhtumaa allakäik reaalajas
Vahepeal on toimunud ainult transformatsioon, kus vahetu šoki oht on kaootiliste improvisatsioonide käigus edasi lükatud.
Kõigepealt oli kinnisvarakriis, seejärel eelmisest põhjustatud finantskriis ja siis jõuti riikide avaliku sektori võlakriisini. Viimane on aga paljastanud arenenud maailma ühiskonda kooshoidvate traagelniitide näilikkuse. Julgen väita, et praegune kriis ei ole tsükliline, sellele ei ole häid lahendusi ja võlakriisi varjus pulbitseb nii põhjuste kui tagajärgedena veel hulk teisi kriise, mis kindlasti saavad mõjutama kõiki meist, samas kui ühegi kriisi põhjustega tegelemist pole sisuliselt veel alustatudki.
Ja kui alustataks ning tehtaks kõik õigesti, kuluks ikkagi aastaid esimeste positiivsete viljade noppimiseni.
Demograafiline kriis
Rahvastiku vananemine arenenud maailmas (sh meil!) näib olevat selliste inimeste pärusmaa, kelle ametinimetuses sisaldub mingil viisil sõna “pension” või halvemal juhul “strateeg”. Peost suhu elava tubli keskmise inimese jaoks võib see teema jääda palju igapäevasemate murede varju.
Siiski, Euroopa tuumas on rahvastiku mediaanvanus üle 40 aasta. Jaapanis samuti. ÜRO rahvastikuprojektsioonide kohaselt on aastaks 2050 iga pensionäri kohta vähem kui kaks töötajat. Aastal 1995 oli see number veel umbes nelja juures. Kiirelt arenevates riikides Aasias ja Lõuna-Ameerikas on mediaanvanus 25–30 ning Aafrikas veelgi noorem. Rikka lääne jaoks tähendab vananev rahvastik riigi jaoks kasvavaid kulutusi.
Kuid kuidas kulutusi kasvatada, kui võla võtmise võime “looduseressurss” on osutunud ammendunuks. Tegemist on kõrvulukustavalt tiksuva pommiga, mis viib arenguteni, mille kõrval praegune võlakriis on pühapäevakooli piknik. Vananeva rahvastiku ootused tuleviku ja selle osas, mida riik neile võimaldada saab, on ebarealistlikud.
Võlakriis vol 2. Suurem. Tõsisem. Kirglikum
Teatavasti on meil arenenud maailmas võlakriis käes ja näiteks Lõuna-Euroopa teeb nägu, nagu oleks tegemist ikka veel maksesuutlike riikidega. Juba tänase võlakoorma teenindamiseks ei ole allikaid. Juba täna on maksutulud liiga väikesed. Juba täna on riigi kulutused tasemel, mis ei evi õigustust ega rahalist katet. Tõsiselt halb üllatus saabub ilmselt alles ülehomme.
Prantsusmaa panga Société Générale’i hinnangul on arenenud riikide rahvale antud rahaliste tulevikulubaduste (bilansiväliste kohustuste) mastaap suhtena sisemajanduse kogutoodangusse sedavõrd suur, et ei eksisteeri mingit realistlikku võimalust, et vananeva rahvastiku kontekstis neid lubadusi kuidagigi täita suudetaks. Prantsusmaa nii bilansilised kui bilansivälised kohustused ehk valitsussektori netokohustused moodustavad näiteks ligi 550% Prantsusmaa SKTst.
Ei tasu unustada, et praeguse võlakriisi mõistes räägitakse riikide võlakoormast viis korda väiksematel tasemetel kui millestki üpris kriitilisest. Netokohustuste suurus ületab ka Saksamaal 400%, nii et tasapisi võib tekkida küsimus, kes teeb piisavaid sissemakseid mõnda uude kolme- või neljatähelisse stabilisatsioonimehhanismi, millega hättasattunud riike aidata saaks. Võlakriis 2 tähendab ilmselt seda, et uudistepealkirjadesse kerkivad riigid, mis seni on Lõuna-Euroopa poole kurjalt sõrme viibutanud.
Tööturu kriis
Käesolev sajand on arenenud maailmas toonud nii töökohtade kui reaalpalkade vähenemise trendi. Palgaerinevused arenenud ja arenevate riikide vahel annavad viimastele selge konkurentsieelise ning turujõud toovad arenenud maailma palgatasemed edaspidi päris kindlasti alla.
Rikaste riikide klubisse kuuluvate OECD riikide keskmine päevapalk oli 2010. aastal 135 dollarit, arenevate Aasia riikide linnastunud osades 12 dollarit ja agraarpiirkondades 1–2 dollarit. Ei ole põhjust arvata, et arenev maailm jõuab lihtsalt rikaste klubile järele. Suund on tasakaalustumisele ning aastaks 2025 on julgemad projitseerinud tasakaalupunktiks 60 dollarit (tänase ostujõu alusel, nominaalselt võib see number olla mis iganes).
Mure on selles, et arenenud riikide tööjõud ei ole praeguse hinnatasemel konkurentsivõimeline. Konkurentsivõime taastumine arenenud maailmas eeldaks lisaks sissetuleku vähenemisele ka tööturu olulist liberaliseerimist ja selliste anomaaliate likvideerimist, kus abielulahutust saada on lihtsam kui töötajat koondada.
Euroopa traagika seisneb selles, et tööturu jäikus ja laenurahas suplemine on tekitanud olukorra, kus pooled noored on tööta, ja mis kõige hullem – nende arusaam helgest tulevikust on maandumine “kindlale” kohale riigiametis. Ka tööturu võimetus taastuda samas tempos varasemate kriisidega viitab sellele, et käimas on midagi fundamentaalsemat kui lihtsalt väike tsükliline aps teel õnne ja heaoluni.
Kultuuriline ja hariduse kriis
Lisaks äraspidistele unistustele on noored ebakvaliteetse või mittevajaliku haridusega. On ilus mõelda, et noor õpib ülikoolis seda, mida ta tahab, kuid paraku pole 12. sajandi anglosaksi poeesia spetsialistidega hulgi palju peale hakata. Lisaks toodab “üha õpilasesõbralikum” koolisüsteem OECD ja PISA andmetel veerandi ulatuses keskkoolilõpetajaid, kellel puudub piisav lugemisoskus ühiskonnas tootlikult osalemiseks.
Hiinas on see protsent alla viie. Ja kolmandik välismaal ülikoolis õppinud hiinlastest läheb kodumaale tagasi. Samal ajal on lõunaeurooplane, kasutu haridusega 24–35aastane täistööeas mees töötuna vanematel kaelas ja mõlgutab mõtteid sellest, et see, et maailmas eksisteerivad ka rikkad, on kohutavalt ebaõiglane, ning et riik(!) pole tema heaks piisavalt teinud.
Poliitiline kriis
Üldiselt ei näi inimesed eriti taluvat seda, kui elustandard teatud aja jooksul ei parane. Seda pahasemaks saavad nad siis, kui nende palgad langevad ning avalikud teenused, millega ollakse harjunud, kipuvad olema harjumuspärasest kesisemad.
Ma ei imestaks, kui demokraatlike protsesside kaudu saaks rahva mandaadi sellised jõud, mis lubavad senise elustiili jätkumist. Poliitikutel puudub aga kahanevate ressursside kontekstis võime kõiki valijagruppe võrdselt “määrida” ja võib eeldada, et põlvkondade vaheline konflikt võtab ebameeldivalt selged piirjooned.
Maailmavaate kriis
Avaliku sektori võlakriisi tagant võib leida Euroopas domineeriva ideoloogia, mis ei ole kunagi eriti tahtnud arvestada sellega, et turumajandus ei sobi pikemas perspektiivis soovunelmatest lähtuva mõtteviisiga kokku. Pikka aega peetud võlapidu tähendab seda, et pohmell kui ebameeldiv objektiivne paratamatus (elustandardi langus) toimetatakse paratamatult kohale kas deflatsiooniliste või inflatsioooniliste protsesside abil. Isiklikult pean inflatsioonilisi protsesse ja valuutakriisi tõenäolisemaks liikumissuunaks, kuna see võimaldab jätkata halva mängu juures hea näo tegemist.
Täna võib seega päris julgelt öelda, et õigus on olnud neil, kes on aastaid kirglikult kritiseerinud hoolekanderiigi kontseptsiooni, võlakoorma kasvu, ainult tänasele elamist ning riigi osakaalu pidurdamatut kasvu SKTs.
Muidugi ei kavatseta seda tunnistada ning majanduspoliitiline populism ja meetmed, mida võib pidada käesoleva kriisikomplekti põhjustajaks, leiavad kasutust nüüd ja edaspidi.
Arenenud maailma võlakriisi tõuganud maailmavaade on ilmselt oma sügavaimas kriisis. Nendegi retoorika, kellel õigus on olnud, kõlab õõnsana, sest rõõmu õigel poolel olemisest tunnevad vaid nad ise ja olukorra paranemisele see emotsioon kaasa ei aita.
Kokkuvõte
Läänemaailma majanduslik allakäik näib vältimatu. See protsess on valus, aastakümneid on kujundatud riigist sõltumise mentaliteeti, võlaraha uputuses on kaotsi läinud töömoraal, tunnetus isiklikust vastutusest ja elustandardi alanemise kogemus puudub.
Ainus lootuskiir on mõte, et ehk järgmine domineeriv majanduskorraldus on ausam ja arvestab kogemuse najal sellega, et turujõud on sama paratamatud nagu gravitatsioon. Ma ei usu, et praegu nähtavas kauguses olevat neokeinsiaanlikku katastroofi oleks võimalik vältida. Me elame keset Õhtumaa allakäiku ning vaatamata sellele, et kogu meedia seda otse üle kannab, ei saa paljud meist sellest veel aru.
