Selle aja jooksul, mil ma kandideerimise mõttega mängisin, tundsin, et Poliitik on mind kuidagi ära tinistanud. Hüpoteetiline võimalus ühtaegu hirmutas ja peibutas. Kallutatud jõud kusagil struktuurides suunasid mind poliitilisi uudiseid nägema veidi teistsuguse pilguga ja – mis seal salata – pisut nagu pärssisid sõltumatu arvamuse avaldamist. Üldinimliku fookuse asemele pressis end ette mingi hägune parteipoliitiline prisma, nagu oleksid ees võõra inimese puhastamata prillid.

Lõpptulemus oli see, et minu ja Erakonna teed “läksid lahku nagu laevad ulgumerel”, kui tsiteerida kuulsaid vene kirjanikke Ilfi ja Petrovi.

Niisiis, olen edasi lihtsurelik, aga mitte parteilane. Kui vaatan hämamist Ämari lennuvälja kasutamisega Taavi Rõivase klipis, mis justkui on kasutamiseks vaba igale erakonnale – kuid nagu selgub, tegelikult siiski ei ole; ning kuulan Sven Mikserit, kes arvab, et Tammsaare ärakasutamine “mittevalimiskampaanias” on koššer ning paneb inimesi taas klassikuid üle lugema – siis mõtlen, et mul läks hästi, võib-olla isegi väga hästi. Sest vana tõde, et erakondlikus olukorras hakkavad ka ontlikud inimesed suust mingit piinlikku jama välja ajama, on jälle tõestust leidnud, veel enne kampaania ametlikku algust. See on nagu Tootsi-lugudest tuntud ishias, mis on küll siin, küll seal, kuid võib lüüa ka pähe.

Kas ma oleksin hakanud ise samasugust jama ajama, kui ma oleksin Riigikogu valimistel kandideerinud? Kuulge, ausalt, no selline küsimus... Ei, muidugi mitte!