Saates „Endiste noorte laulukingitus“ mängitakse bände, mis esinesid Woodstocki rokifestivalil… 1969. aastal. Mõnusad vanemad härrad mõmisevad taustaks tolleaegseid memuaare ja hiilgavad ammusurnud kitarristide ja löökriistamängijate mäletamisega. Kõik on rahulik, mõtestatud, inimkeskne ja tasakaalus. Saatejuht ei eksi keerulisele välispoliitilisele teemale, milles ta ilmselgelt ei ole asjatundja. Ei kuule rämedaid machonalju ja seksistlikku lora. Joobnud ja hullumaja kandidaadid ei helista otsesaatesse, et väljendada „rahva häält“.

Kunagi, kui põhjanaabrite ajaleht Helsingin Sanomat ilmus kunagise Rahva Hääle suurusena (kuid palju paksemana) armastasin rääkida, millist teraapilist efekti see ajaleht mulle avaldab. Alati kui avasin värske lehe, valdas mind õnnis igavus. Aga selline turvaline, hõllanduslik igavus. Ette teada – ei midagi uut, ei mingit ärevust, Soome Vabariigis on kõik korras. Aga samas, kummaline küll – kogu vajalik info maailmast nagu peo peal. Ilma hüsteeriata.

Vastab tõele, et psühholoogilise sõja teemal (nagu ka arhitektuuris, lastekasvatamises ja arstiteaduses) on Eesti igaüks ekspert. Ma olen hakanud mõtlema, et meie igapäevane uudiskeskkond on samuti psühholoogilise manipuleerimise objekt. Et kui õhkkond eestikeelses eetris on närviline, meie meediaväljaanded räägivad Putini pilvedesse tõusnud populaarsusest, väliskorrespondendid raporteerivad Venemaa vaenulikust suhtumisest Euroopasse; Kohvrile ei anta jällegi mingit luba, NATO kindral diskuteerib, kas esimene hoiatav sõjaline löök Venemaalt antakse Baltikumile, siis on ka kodanik närviline. Kuidas saab olla rahulik, kui meedias kõlab kogu aeg hirmutavas kontekstis Venemaa, venelased ja Putin?

Kas uudistelugejad, uudistesaadete toimetajad ja muud uudisajakirjanikud ikka saavad aru, millisel määral nende tegevus mõjutab kuulajaid, vaatajaid ja lugejaid? Et iga järjekordset Venemaa propagandaaparaadist pärit uudist pole vaja toorelt eetrisse paisata või veebi riputada? Et pole midagi katki, kui selsamal silmapilgul ei saa rahvas teada, et Furmanskis kontrolliti sõjaväelaste valmisolekut või Ogoroditsa helikopteripolgus on nüüd uued, palju jubedamad helikopterid? Sel pole enam midagi pistmist kodanike informeerimisega, see on kas kaudne hirmutamine Vene sõjalise võimekusega või psühhorelva toru iseendale suhu pistmine. Vene teemast on saanud Eesti avalikkuse pideva närvipinge alla hoidev element, mida toidab eesti ajakirjandus ise.

Ilmar Raag ja Martin Vallimäe, valitsuse valitsuse psühholoogilise kaitse nõunikud kommunikatsioonibüroos, mida teie sellest arvate? Aga seniks puhkan kõrva põhjanaabrite raadiot kuulates. Millegipärast ei röögi seal keegi raadios kesk selget päeva sellest, mis Kremlis veerand tundi tagasi juhtus. Uudised on, aga ilma hüsteeriata. Kiitos!