Priit Hõbemägi: Teateid võsast
Ning kohe kerkis õhku küsimus - kui piir Eesti ja Venemaa vahel olnuks välja ehitatud, kas siis oleks olnud Eesti kaitsepolitseiniku röövimine Eesti territooriumilt võimalik?
Nagu ikka, on siin mitu võimalikku lähenemist. Esimene ütleb, et kui mööda kontrolljoont kulgeb tara või müür, siis ei teki segadust, kummal poolel intsident toimus. Samas teavad mõlema poole piirivalvurid nagunii täpselt, kust kohast kontrolljoon jookseb. Piiri väljaehitamist toetav seisukoht on ametkondlik, sest eks ametnikud soovivad, et iga joon on selgelt tähistatud, et ei tekiks mitmeti tõlgendamise võimalusi.
Hoopis teistsugune on poliitiline lähenemine. Suurem hulk seniseid siseministreid ei taha võsasse midagi ehitada. Piirilepingu allakirjutamine sõltub poliitilisest tahtest ja Venemaal seda ei ole. Eestlased võivad vaielda, kas Tartu rahule viitava preambuli kirjutamine piirilepingusse omal ajal oli vajalik või mitte, ja kas ilma selleta poleks piirileping juba ammu alla kirjutatud või mitte... Aga siin pole olemas automaatselt õiget või valet vastust - kõik oleneb seatud eesmärgist, aga poliitilise eesmärgi defineerib parajasti Riigikogus enamust omav seltskond.
On veel kolmaski aspekt - tehniline. Põhimõtteliselt oleks ehk võimalik, et Eesti Vabariik ehitab praegu kehtiva kontrolljoone alusel välja piirirajatised - näiteks tara, mingid ehitised jms. Kuid praegu allakirjutamist ootav piirileping näeb ette, et riigipiiri mahamärkimisel on vastavalt maastikule võimalik piiri viiekümne meetri ulatuses siia- või sinnapoole nihutada. Tulemuseks on nullsumma, sest selle tulemusena ei tohi keegi maad juurde saada ega millestki ilma jääda. Kui sellise maadevahetuse tulemusena osa Eesti poolt juba rajatud piirirajatisi teisele poole kontrolljoont jääb, ollakse neist ilma. Nokk kinni, saba lahti. Saba lahti, nokk kinni.
