Või kuidas see Jaak Joala lauliski: “Aeg oli raske siis – gangsterid, vaesus, kriis…” Siin pole muud teha, kui kaasa ümiseda ning vist ka juua. Unistada kaugetest maadest ja võõrastest kultuuridest ning unustada tegelik reaalsus siin ja praegu. Sest reaalsus ajab hulluks. Või vähemalt närviliseks. Pime sügis on eestlast ikka murdnud, murrab praegu ja tulevikuski.

Ent kui kolmapäeva hommikul tööle jõuan, on krapsakamad inimesed ja nende autod pealinnas Liivalaia tänava juba ummistanud. Paremad uudisteportaalid on Stockmanni uksetagusest saginast vägeva pildireportaažigi avaldanud. Täpselt nii nagu mullu, täpselt nii nagu viis aastat tagasi. Ühesõnaga – alanud on Hullud Päevad. Jah, teadagi, hea toon eeldab, et kõiki neid hulle päevi ja osturallisid peaks pidama ilgeks tarbimisorgiaks. Põlgama ja needma ainuüksi seepärast, et nii on kombeks.

Kuid kas peaks? Äkki oleks mõistlik minna ja tuhnida odavates trussikutes ning passitada soodsaid poolsaapaid. Miks mitte soetada tavalisest poole odavam mahlapress, pakkida see kollasesse (või roosasse) kilekotti ning tunda, kuis päeva täidab päike, mida reaalses elus sel sügisel harva näha saab. Äkki unuvadki viivuks kõik Viljandi pätid, arstid ja õed, elektrihind ja Sandor Liive palk, halb naaber ja Twitteris jutlustav Ilves.

Ja samas, kas pole tänavu nii, et meie osturallid ja hullud päevad algasid täpselt samal päeval, mil muu maailm tähistab vaimse tervise päeva? Tähendab, kui teised mõtlevad, kuis vaimu tervena hoida, aetakse eestlast odava kaubaga hulluks. Mis tore iroonia. Muide, üks psühholoog mainis, et Eestis on vaimuhaigeid kordades rohkem, kui ametlikult on registreeritud ja fikseeritud.

Kes küll ütleks, kuidas keset seda hullust jääda normaalseks? Või mis üldse on tänapäeval normaalne? Ja millal korraldab mõni kaubamaja Normaalsed Päevad?