Riik ristil
Ei usu, et kattuvate mustrite leidumine eri kultustes ühtki neist kahjustab. Pigem tuleks tõdeda asjaolu, et inimkonna usuilmaski on kord ja korrapära. Nagu Mendelejevi tabelis. Kui eri ainetel on sarnased tunnused, ei kahjusta see ju aine väärtust keemiku silmis.
Kirjanduses on Kristuse-teemat läbi aegade käsitletud erinevalt. Eestis on kindlasti populaarseim neist käsitlusist Mihhail Bulgakovi "Meister ja Margarita". Kuna laiemad rahvahulgad pole siiani saavutanud konsensust usu- või isegi usundiõpetuse küsimuses üldhariduskoolides, ongi Bulgakovi Jeesus paljudele Eestis ainumas Jeesuse kuju.
Viimati loetust kutsus mul sõbraliku muige esile Boris Akunini Pelagia-triloogia viimane raamat "Pelagia ja punane kukk", kus Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmise saladus lahendatakse eriti vaimukal moel. Kujutan ette, mis oleks Akuniniga tehtud islamimaailmas, kui ta oleks Jeesuse asemel nõnda Muhamedi ette võtnud.
Ikka leidub meie ühiskonnas küsijaid, kes pärivad kristlike pühade tähistamise kohta meie avalikus ruumis, juhtides tähelepanu riigi ja kiriku lahususele Eesti riigis. Tahetakse teada, miks suur reede on riiklik püha ja samuti jõulud. Päritakse, miks nimetatud pühade ajal edastatakse riigitelevisioonis ülekandeid pühakodadest.
Kristluse sisuks on sõnum Jumala armust, kes sai inimeseks, et inimest lunastada. Et indiviid seda lunastust pälviks, peab ta järgima Kristuse teed, mis teadupärast viis Kolgata-nimelisele künkale. Ja kogu kirikuaasta on üles ehitatud nii, et see aitab kristlasel paremini Lunastajaga samastuda.
Keskajast on Eesti aladel etendatud müsteeriume, mis kujutavad Jeesuse surma ja ülestõusmist. Keskajal levisid ka nn eksemplakogumikud, milles sisalduvad õpetlikud lood pidid aitama jutlustajatel mahlakamaid ja kujundirikkamaid kõnesid pidada. Kui kõnelda meie omariiklusest, on tähelepanuväärne, et meie riikluse lühikest lugugi saab eksemplana kasutada.
Mind on lapsest peale erutanud evangeeliumidest lähtuvad küsimused ülestõusmise kohta. Kui Jeesus oli surnuist üles tõusnud ja ilmutanud ennast jüngritele, miks nood ei tundnud teda ära, on üks küsimus paljudest.
Samuti on lood meie riiklusega. Nõukogude ajalookäsitluse järgi lakkas "kodanline Eesti" olemast siis, kui töörahvas võttis võimu. Meie riikluse suur reede oli 21. juuni, mil juunikommunistid vormistasid N Liidu taktikepi all riigipöörde. Meie riikluse seisukohalt olid Juudaks juunikommunistid ja Saatanaks Stalin. Mis rolli etendasid ses passioonis Päts ja Laidoner, on siiani teoloogiliste vaidluste teema.
Kristluses on oluline, et Jeesuse Kristuse isik puudutaks inimest, et inimene kohtuks temaga Emmause teel või kohtuks mujal. Eesti riigi mõrvamine puudutab kõiki, kes Eestiga kokku puutuvad. Ses mõttes on meie riigi suur reede olulise tähtsusega.
Evangeeliumide järgi oli Jeesus surnud lühikest aega. "Mis te otsite elavat surnute juurest," küsitakse naistelt, kes tulevad Jeesuse hauale, juba kolmanda päeva varahommikul. Eesti puhul kestis leinaaeg aasta kauem kui pool sajandit. Aga rahvuse ajaloo seisukohalt on pool sajandit nagu üks päev.
Ei pea olema diplomeeritud psühholoog mõistmaks, mis tunne oli Jeesuse jüngritel, kes nägid oma õpetaja autut surma. Ta hukati kui kõige põlatum kurjategija. Eu roopa kontekstis ei olnud vabade riikide vabaduse lõpp 20. sajandil haruldane. Aga Eesti riigi puhul saame rääkida häbist, mis tema hukkumisega kaasnes.
Ohvitseridel, kelle elukutse on isamaa eest vajadusel langeda, ei lastud püssigi tõsta. Eesti riik, mis oli rajatud patriotismile ja usule endasse, lämmatati häbis. Inimesed, kes olid elanud oma elu Eesti riigile, kes olid temasse panustanud oma tööd ja võitlused, mõisteti koos nende unelmate riigiga hukka.
Eesti mõrvarid ei piirdunud justiitsmõrvaga. Just nõnda nimetavad mitmed teoloogid Jeesuse tapmist, sest surmaotsuse tegi juudi kõrgeim vaimulik kohus, süneedrion. Peagi pärast Eesti riigi kägistamist hakkasid Eesti mõrvarid end vabastajateks kutsuma.
Sarnaselt Juudas Iskariotiga käis mitmete Eesti reetjate käsi. Esimene ENSV juht Vares igatahes suri omaenda käe läbi. Juudas Iskarioti reetmise kohta arvab osa teolooge, et tema kuritegu võis olla sillutatud heade kavatsustega. Samuti võib arvata juunikommunistide ja -reeturite kohta, et tegu oli Stalini sõnu kasutades "kasulike idiootidega". Näiteks oli Johannes Vares käinud mitmel korral Nõukogude Venes, millest tal oli idealistlik pilt.
Aga suurest reedest me räägime ligi 2000 aastat pärast nimetatud ajaloolist sündmust vaid ühel põhjusel. Ka on Eesti riigi mõrvamisest põhjust praegu rääkida vaid seetõttu, et see riik on tõusnud surnuist.
Muidugi on Jeesuse Kristuse ja Eesti riigi mõrva vahel ka erinevusi. Eesti ei olnudki tegelikult surnud - nagu 1991. aastal selgus. Sama Jeesuse kohta väita oleks aga ketserlus.
Nii jääb õhku vähemalt see üks küsimus. Kas ülestõusnu on ikka sama, kes mõrvati. Miks paljud ei tunne enam Eestit ära?
