Esialgu räägiti «ebamugavustundest», mida tekitab võimetus näha suheldes kaaskõneleja nägu. Argument polnud veenvaim, sest sama tunne tekib ka telefoniga rääkides või näiteks kiriku pihitoolis. Siis löödi lauale tänapäeva kõige vettpidavam argument, mis on seda hoolimata kontekstist ja millele olenemata temaatikast vastuargumente praktiliselt ei eksisteeri - julgeolekuküsimus. Ja kõik islamiga rohkem või vähem seotud nähtused tõstatavad läänemaailma jaoks julgeolekuküsimuse. Näiteks burkade puhul inimesed tänaval ei tea, kas seal sees on ikka naine või on hoopis mees ja kui on mees, siis on seal kindlasti koos mehega ka pomm. Ameerika Ühendriikide professor Zillah Eisenstein on kirjeldanud, kuidas moslemi meeste enesetapurünnakutele omistatakse alati ideoloogilisi-poliitilisi põhjusi, «püha sõda», ent samas naisenesetapurünnakute kordasaatjaid peetakse isiklike emotsioonide ajel tegutsejaiks, üldjuhul kättemaksuks tapetud abikaasa või luhtunud armusuhte tõttu. Sel viisil eitatakse naistes ratsionaalsust ning meestes emotsionaalsust, mis pole muud kui stereotüüpidest nõretav mõttelaiskus. Nagu naised ei oskaks lõhkeainetega ümber käia või poliitilistel eesmärkidel terroriakte korda saata ja samas kuulutades moslemitest mehed automaatselt sündinud (ratsionaalselt poliitilisteks?) terroristideks.

Ja mis peamine, julgeoleku argumendi puhul jääb mulje, et probleem pole mitte burka iseenesest vaid see, et seal sees võib olla mees.

Alles tunduvalt hiljem lisandus arutelule burkade naisi alavääristav, ebainimlikustav aspekt ja seda on oma sõnavõttudes «vabaduse, võrdsuse ja vendluse» taustal korrutanud näiteks Nicolas Sarkozy. Euroopa meedias ilmunud analüüsides on arutelu jäänud peamiselt siiski keerlema ümber isikuvabaduse (kas inimene võib selga panna, mida ta tahab ja kas riigil on õigus seda reguleerida?), usuvabaduse (teist usku indiviidid võivad siin elada aga tingimusel, et neid näha ega kuulda poleks) ning tekkinud «uutest» nähtutest (loe: islamist) johtuvate võimalike ohtude ümber meie elu-olule, kultuurile ja tulevikule.

Mehine Euroopa

Ka Eestis pole see teema võõras. Ajakirjanik Andrei Hvostov oli 13.09.2010 ETV eetris olnud saates «Vabariigi kodanikud» seisukohal, et moslemid kujutavad endast Euroopale reaalset ohtu: «Islami vaikne infiltreerumine käib vaese mehe relva kasutades – palju lapsi, kõrge iive.» Ta peab islamit meessoost institutsiooniks, lisades omadussõna «vaene» annab ta mõista, et on olemas vähemalt üks religioon veel, mis on samuti meessoost aga rikas. Võime aimata, et ta peab siin silmas kristlust.

Järgmisel päeval küsis ajaleht Postimees, kas eurooplastel napib mehisust. Samuti Euroopa on meie vaimusilmas meessoost, kusjuures «mehisus» tähistab siin positiivset omadust, vastukaaluks valitsevatele «pehmetele väärtustele» ehk naiselikkusele, mida justkui süüdistakse meie praeguses olukorras. Loos tuuakse välja Hvostovi kirjeldatud uuring, mille põhjal meeldib Prantsuse naistele moslemimeeste mehelikkus, mida Prantsuse meestel enam polevat. Me ei tea, mida mõtlesid «mehelikkuse» all nood küsitluses osalenud prantslannad, kuid võime aimata, miks toob selle välja Hvostov. Hirmutades (kristlastest) mehi (meie naised tahavad hoopis «mehelikke» moslemi mehi, kes hoiavad neid kinni burkades ja kodudes, kus pole muud teha kui paljuneda ning sel viisil on kõik kohad varsti moslemilapsi täis!) ning kohutades (veel kristlastest) naisi (islami all läheb teie olukord palju hullemaks, varsti käite kõik burkades ringi ning sunnitud sünnitamistel ei tule lõppu!). Ja üsna pea on enam-vähem kõik valmis relvi haarama, on siis selleks Piibel, Koraan ja/või automaat.

Hirm loob soodsa pinnase ükskõik millise enesekaitseks loodud seaduse, piirangu, diskrimineerimise, ksenofoobia ilmingu, rünnaku või sõjaotsuse soojaks vastuvõtuks. Võitlus näib käivat uue ja vana, valitseva ja sissetungiva maailmapildi, islami ja tugevate kristlike juurtega sekulaarse lääne vahel, õigemini nende kahe leeri meeste vahel, nagu annavad mõista täiesti alateadlikult kasutatud metafoorid ja sõnavalik. Tegemist on puhtakujulise võimuvõitlusega, hirmuga võimu kaotamise eest. Sest kui kaotame meie (kristlastest mehed), siis hakkavad valitsema ju nemad (moslemitest mehed).

Silmini kaetud mosleminaised ning «lihatükkidena väljapandud» kristlannad on vaenu õhutamiseks ja võimaliku sõja õigustamiseks mõlema poole jaoks suurepärased hirmuargumendid, sümbolid, ent mitte võrdväärsed partnerid ega vastased. Kui ka sõda peaks tulema, siis ükskõik, kumb pool võidab, valitsema jääb igal juhul meeste võim. See kõikide suuremate religioonide ja erinevate kultuuride pärisosa. Naiste elu, olemuse, riietuse, keha, mõtete, tegevuse ja liikumisvabaduse kontrollimine on ühine nii islamile, judaismile kui ka kristlusele, kus seda on serveeritud kui midagi loomulikku. Mõndade, liiga silmahakkavate ebavõrdsuse ja ebaõigluse ilmingute eemaldamisega justkui tegeletakse, kuid nende põhjustajaga mitte. Kui asi puudutab meeste autoriteedi ülemvõimu, siis ei minda kunagi liiga sügavale, kaugele, lõpuni välja. Sest «mehed kardavad hirmuta naisi», nagu sõnastas ühiskonnas valitseva seksistliku süsteemi muutmise põhiprobleemi Urugay kirjanik Eduardo Galeano.

* Ajalehes El País 10.09.2010 ilmunud kuulsa hispaania karikaturisti El Roto tabav joonistus, kus ülaltoodud teksti all seisab üksik burkas kuju.