Samuti küsigem: kas siis nö vene koondise juhtivad figurandid tõemeeli arvasid, et suudavad ületada 5% künnise?! Ja üleüldse, milleks eraldi nimekirjaga üleüldse välja tulla, kui on olemas igati teovõimas Keskerakond? No jah, mõneti õigustatult võib vastu väita - Keskerakond rohkem vihjab ja lubab  lahendada paljude mitte-eestlaste reaalseid (sic!) probleeme (ennekõike tööhõive ja kodakondsuse saamise hõlbustamise küsimuses), kuid tegelikult tegutseb liiga aeglaselt, kahepalgeliselt ning vastuoluliselt. Teisalt jällegi positsioneerib Keskerakond end ka eestlaste parteina, soovimata kaotada nende hääli -- seega peab ta poliitiliselt laveerima. Igal juhul rohkem, kui näiteks Reformierakond, IRL või praegust rahvuspoliitikat valdavalt aktsepteeriv SDE. Teataval määral võib Keskerakonda vaadelda juba praegu  mudelparteina, kus on suhtarvuliselt kõige mitmekesisemalt esindatud siin elavad erinevad etnosed. Tõsiasi, mis peaks olema tervitatav iga tsiviilühiskonna suunas kulgevas riigis. Muide, Keskerakonna uues fraktsioonis saab olema üksjagu  „muulasi".

     Miks aga ometigi ei rutanud eeskätt venelased „sbornaja" eest oma häält andma? Kindlasti mängis siin olulist osa mälestus kunagisest Riigikogus tegutsenud „Vene fraktsioonist" (Sergei Ivanov, Nikolai Maspanov -- muide, nn vene meeskonna liige -- ,Valentin Strukov jt.); viimase tihtipeale juhmusega piirnev poliitiline lühinägelikkus, vastavate politikaanide väiklane ahne egoism ning „kompetentsete organite" erioperatsioonid  lagundasid kõik koos igati tulemusrikkalt selle parlamendiühenduse. Saavutati täieline võit - vähemalt 2007. aasta aprillini. Ma ei näe, vähemalt lähitulevikus, ilmumas mingit arvestatavat etnilist parteid meie poliitilisele maastikule. Kuid nagu ütleb vene vanasõna: „elame - näeme".

     Ometigi ei kuulunud VEE  kui fenomen minu meelest ainult ühiskondlike kurioosumite valdkonda. Meenutagem:  laupäevases Valimisstuudios õnnestus härra Klenskil kogu oma ülevohavast emotsionaalsusest  hoolimata pressida Mart Laarilt välja ülestunnistus eestikeelse hariduse omandamisest nõukogude ajal. Kuid kõige õpetlikumalt  esines vähemalt minu jaoks  „roheline"  Aleksei Lotman, kelle veendumuse kohaselt teda kui juuti küll ei diskrimineerita ning esitas lausa  küsimuse juutide ja venelaste vahe kohta. Üsna pea end kogudes ruttas ta kinnitama, et tema venelastest tuttavad ei tunne end diskrimineeritutena. Väga tore, kui neid ei ahistata. Minu tutvuskonnas on aga  mitmeid juute, kes vägagi kriitiliselt arvustavad ametlikku rahvuspoliitikat või vastupidi hoopis kiidavad sellele kirglikult takka. Igasuguseid inimesi on. Teisalt aga meenus mulle järgmine ulatuslikum lõik härra Aleksei Lotmani Õhtulehele antud intervjuust („Vene haritlane ei taha olla Putini suuvooder"; 14. 11. 2009): „Ja seetõttu ongi kuramuse raske olla... ma kah mõnikord mõtlen, et venekeelse emakeelega inimesena võiks midagi kosta, aga ma tõesti  mitte mingil juhul  ei taha oma kodumaad ehk Eestit süüdistada üheski sellises asjas, mida minu esivanemate kodumaa, mis paraku on langenud ebademokraatliku ja Eesti suhtes natukene vaenuliku poliitika teele, saaks ära kasutada. Aga see kõik on puhas spekulatsioon, sest üks väheseid vene haritlasi, kellega ma suhteliselt regulaarselt suhtlen, on mu vanem vend Mihhail, keda võib rohkem lugeda vene haritlaseks, kui mind". Tõepoolest tuumakad sõnad, mille kohaselt vastutavad siinsed venelased sisuliselt kollektiivselt tehtud Putini poliitika eest. Kuid ometigi ma ei kaota lootust - ükskord hakkab Aleksei Lotman kostma ja veel kord kostma!

P. S. Kõige rohkem nalja sain kristliku-demokraadi Irina Stelmachi valimiseelsest venekeelsest teleesinemisest, mis oli juba säärasel supertasemel, et soovitan seda endale lausa netist tõmmata. See ei unune nii pea -- näiteks mida tohib lubada lasta venelastel teha ja  mida ei tohi, sionismist ning veel kui paljudest asjadest. Ma olen juba väga ammu seda meelt, et meid ümbritsev elu on kunstist tunduvalt põnevam. Ja proua Stelmach poolt anti tervelt 146 häält!