Eerik-Niiles Krossi kujul sai minu erakond endale inimese, kes on suuteline oma mõtteid huvitavalt ja arusaadavalt väljendama ja neid ka kirja panema. See on suur võit. Siiski teeb üks asi mind murelikuks.

Kross organiseeris kohalike valimiste ajal sädeleva kampaania, mille eesmärk oli eestivenelaste tõrjumine Tallinnas võimult. See kukkus täielikult läbi. Mitte kunagi ei ole eestivenelaste häältele toetunud Keskerakonna edu Tallinnas nii suur olnud. Tänu sellele kampaaniale on Krossist saanud eestivenelaste vastase poliitika sümbol.

Teame, et meie julgeolek on rabe. Olukord muutub kogu aeg hullemaks. Siiski ei ole ükski kallaletung viimase 150 aasta jooksul alanud ilma ajendi või ettekäändeta. Provokatsioonid on muidugi võimalikud. Talvesõda Soome vastu algas, kuna kohast nimega Mainila olevat suurtükkidest Nõukogude Liitu tulistatud. Tõendeid selle kohta leitud pole. Eesti või mõne muu väikeriigi kohal on võimalik alla tulistada Vene reisilennuk. Siiski oleks ehe, jätkusuutlik ja usutav ajend palju parem ettekääne vägivaldseks kallaletungiks. Türgi tungis Küprosele pärast seda, kui kreekaküproslaste äärmuslased väljusid täielikult kontrolli alt, põletasid maju ja tapsid nii türgiküproslasi kui ka omasid. Lõhestatud Küpros on üks nukramaid riike, kus ma viimasel ajal käinud olen.

Mis oleks Eestile suurem julgeolekurisk kui konflikt eesti päritoluga eestlaste ja vene päritoluga eestlaste vahel? Krossi asumine võimuparteisse tugevdab kindlasti tõrjutuse tunnet nende vene päritolu eestlaste hulgas, kes peavad ennast teisejärgulisteks Eesti kodanikeks. See omakorda suurendab ebakindluse tunnet eesti päritoluga kodanike hulgas.

Provokaatoreid leida on imelihtne. Neid on väga vähe vaja. Küsimus on, kas nad leiavad laiema kandepinna eri ühiskonnakihtides või tõrjutakse nad eemale.

Kord koolipõlves kusagil Lilleküla jaama läheduses arutlesin ühe selliga mitmesuguste küsimuste üle. Virutasin talle rusikaga. Korraga ilmus kusagilt hulk minu oponendi sõpru. Lahkusin sündmuskohalt märkimisväärse kiirusega. Nad ei saanud mind kätte. Aga kui oleksid saanud?

Poliitika radikaliseerumine rahvusliku vastandumise pinnal on kole asi. Mida see on teinud Euroopas, teab igaüks. Või kas ikka teab?

Koos eestivenelaste vastasuse sümboli asumisega meie erakonna ridadesse avaneb teistel erakondadel (eelkõige IRLil) võimalus oma poliitikat kohendada. See omakorda loob teatud võimaluse kolmikliidu loomiseks Reformierakonna vastu. IRLile võib Eerik-Niiles Krossi lahkumine osutuda poliitiliseks võiduks. Kui seda ära suudetakse kasutada. Oli ju eelkäija – Isamaaliit – rahvuslik, aga samas vastutustundlik ja oskuslik Eesti poliitika juhtija väga keerulistel aegadel.

Väga suur julgeolekurisk Eesti jaoks on Euroopa Liidu liikmesriikide lõhenemine suurtes julgeolekupoliitilistes küsimustes. See tähendab täna suhtumist Venemaa agressiivsesse tegevusse Gruusias, Moldovas, Ukrainas. Venemaa tugevdab iga päev survet Euroopa ja Lääne ühisrinde murdmiseks, see on Venemaale eluliselt aina tähtsam ja tähtsam. Euroopa riikide välisministritel on selle ühisrinde hoidmisel teatud roll. William Hague, Carl Bildt, Radek Sikorski, kelle seisukohad hoidsid ühisrinnet kõvasti koos, on läinud. Pealtnägijate veidi nukral hinnangul on suur osa Euroopa välisministritest inimesed, kellel pole vähimatki huvi välispoliitika vastu, kellel pole vähimatki aimu välispoliitikast, kes on kohalike valimiste sangarid, saanud sellele kohale tänu sisepoliitilisele osavusele ja tegelevad oma uues ametis ikka ainult sisepoliitika ja kohalike valimistega. Kodukohas ümbritseb välisministri tööd müütiline oreool, mis on väga kasulik.

Kui Keit Pentus-Rosimannus seab Rävala puiestee ametis eesmärgiks märtsivalimistel hea tulemuse saavutamise, on uus amet mugav ja kasulik. Kui ta tunneb muret silmapiiril tõusva tulekuma pärast, saab Euroopa Liidu välisministrite nõukogus raske olema.