Siim Kallas: Teekond Olustverest Suure-Jaani
Jõuluaeg. Küünlad vanemate kalmudel. Palju küünlaid. See on püha komme.
Ükskord sõitsid mu vanemad rongiga Tallinnast Olustverre ja läksid sealt jalgsi Suure-Jaani. Mina olin Eestist ära ja nii otsustasid nad minna üksinda. See on ilus tee, aga jalgsi kõndimiseks pikk. Nad olid juba üsna eakad, isa tervis oli vilets. Nad pidid vahepeal puhkama. Aga nad olid alati rõõmsameelsed, isa viskas kindlasti nalja. Vanasti käisid nad kogu aeg seda vahet. Vanasti – sõja ajal.
Minu vanemad abiellusid enne sõda, nende noorus möödus iseseisvas Eesti Vabariigis. Neil olid tulevikuplaanid, nad kavatsesid reisida mujal maailmas. Nende pulmade ajaks oli Vabadussõjast 20 aastat möödas. Kui teravad olid mälestused sellest ajast? Isa oli Vabadussõja lõpus 6-, ema 3-aastane. Kui suur oli veendumus, et iseseisvus ja rahuaeg on igavene?
Saatus oli neile varunud hoopis muud. Sõda, okupatsioonid, küüditamised, vangilaagrid, toimetulek armetu elukorraldusega, puudusega. Ei mingit reisimist välismaale. Ragisevad raadiosaated ainsaks kokkupuutepunktiks vaba maailmaga.
Meil on vedanud, tohutult vedanud. Minu vanemad on ammu surnud. Milles on minu võlg?
See võlg on kohustus hoida ja kaitsta seda vabaduste maailma, mida saatus on meile võimaldanud.
Kas see maailm on ohus? Jah, on küll. Venemaa oma tegudega on aidanud ohtu teadvustada. Aga on ka muid nähtusi.
Kuni Venemaa sõjategevuseni tekkis mul üha enam mulje, et meie ohutunne hakkab nüristuma. See põlvkond, kes otseselt mäletab sõda, on lahkunud või lahkumas. Põlvkond, kes mäletab diktatuure Hispaanias ja Portugalis, on juba üsna vana. Vananeb ka see põlvkond, kes on elanud nõukogude ajal ja mäletab ENSVd nii, nagu ta tõesti oli. Peale kasvab põlvkond, kelle jaoks Euroopa tänapäeva vorminud tragöödiad, sõjad, diktatuurid, vägivald, on vaid ajalugu ja kirjandus. Sageli väga hea kirjandus ja väga head filmid, paremad, kui kunagi varem. Aga ikkagi – see ei ole ise läbi elamine.
Bolševism, mille aitas võimule demokraat Kerenski, on teisel kujul, võib-olla vaid idudena, mitte veel valmis viljadena, ka täna olemas. Rahvusvahelise julgeolekukoostöö lagunemine Rahvasteliidu raames võttis võimaluse peatada agressorid, Hitleri, Stalini ja Mussolini.
Populism, mis tõi võimule diktaatorid, elab ja õitseb. Reisimist (vaba liikumist) tahetakse jälle kitsendada.
Mis puutub siia teekond Olustverest Suure-Jaani? Suure-Jaani kalmistu servas on väike hauaplats. Sinna on maetud kaks väikest tüdrukut. Minu õed, mu vanemate esimesed lapsed. Üks oli 3ne, teine 1 aastane. Nad mõlemad surid 1944ndal aastal, ühel päeval. Meie peres sellest ei räägitud. Sellest ongi võimatu rääkida. Sõda. Lapsest saadik olen ma igal aastal Suure-Jaani surnuaial käinud, aastaid koos vanematega, hiljem koos abikaasa Kristiga. Aastaid oli minu õdede hauaplats üsna viletsas olukorras, isetekkeline prahihunnik tuli muudkui tüütult lähedale. Nüüd seda enam ei ole. Plats ise on kenasti korras. Head inimesed on aidanud, viimasel ajal kalmistut hooldav perekond Vendelin. Mul on lapsed ja lapselapsed. Raske ja ängistav on käia oma väikeste õdede haual.
Kaks väikest tüdrukut.
Midagi ju sõltub meist kõigist, et ei oleks sõda, mille tõttu väikesed lapsed hukka saavad.
Midagi ju ikka sõltub. Ohutunne ei või nüristuda.
