Aga kui siiski leiame, siis osalevad need tabelid just rock’n’roll’i — või laiemalt, popmuusika — traditsioonide järjepidevuse elus hoidmises. Popmuusikas ei ole midagi traditsioonilisemat uue otsimisest. Isatapp, püüd muuta või purustada kehtivat arusaama, pidev uue toimeaine otsimine ongi popmuusika ainus toimiv traditsioon ja ühtlasi mootor, mis masinavärki elus hoiab. Kui roki ajalukku vaadata, on kõik tähelepanuväärsed plaadid ja artistid avanud uksi ja rajanud uusi teid. Ja pigem on nad tuntuks saanud ikka takkajärgi, mitte vastupidi.

Hõbemäe tõdemusega, et muusikamaailm on jagunenud tuhandeks killuks, tuleb nõustuda. Eks see ajab kindlasti oma sõrgu ka aastatabelitesse. Muusika üleküllus, mis on siiski selle kunstiliigi demokraatlikkuse tõend, on loonud olukorra, kus võib aasta jooksul vaid ühtainsat žanrit jälgides kõrvad rakku kuulata. Ja sellest tulenevalt on aastast aastasse aina raskem nii Areeni kui Postimehe tabeleid koostades leida kriitikute vastustest ühisosa, konsensust. Üks Areenile vastanutest kurtis, et tema isiklikust tabelist ei pääsenud ainuski plaat lõppjärjestusse.

Eks nii Areeni kui Postimehe aasta albumite pingeridades on võrreldes muu maailma kolmnurgaga meedia-publik-muusika omad kiiksud (pahatihti heidetakse muide ette, et kiikse pole). Kuid sellele, et tabelid omas hermeetilises mullis elavad, räägib vastu PJ Harvey esikoht mõlemas tabelis — tema plaat märgiti nii kõrgelt ära ka The Guardianis. Samuti see, et Areenis tuli kõrgele kohale lõppenud aastal Eestis ilmselt enim müünud plaat “Good Man Down” hetke kõige popimalt bändilt Ewert & The Two Dragons.