Olukord on juba nii kaua mäda olnud, et rahvalikus kõnekeeleski, poliitilisest rääkimata, on juurdunud vastanditena tajutav sõnapaar “riik” ja “linn”. Kuskilt mujalt maailmast on raske sellele analoogiat leida. Igapäevane uudisevoog ei too meile teateid Stockholmi võitlusest Rootsi kuningriigi või Helsingi lahingutest Soome vabariigi vastu. Ka Washington, London, Pariis ja Berliin moodustavad pealinnadena orgaanilise osa riikide üldisest kuvandist, mitte ei vastandu sellele.

Tallinna suurlinlikult kiiresti muutuva koosseisuga elanikkonna tungides ja teadmistes ei saa loomupäraselt olla midagi põhimõtteliselt muu Eesti elanike omast erinevat. Kui seda on valimiskäitumine, siis eeldatavasti tekib tagajärg osava manipuleerimise, nähtamatu juhtimise ning salakokkulepete toel. Et mitte umbropsu viga otsida, peab hakatuseks lahendama lihtsa loogikaülesande, mille väited meile viimaste valimiste eel lahkelt välja pakuti.

Väide A: Reformierakond (RE) tagab kindlalt Eesti rahvusliku julgeoleku, sest tema strateegia nurgakiviks on euroopalikud väärtused.

Väide B: RE ei tee mingil juhul koostööd Keskerakonnaga (KE), sest just selle erakonnaga on neil suurim ehk ületamatu väärtuskonflikt.

Kui A ja B kokku panna, ütleb RE järelikult, et oma tegevust valedele, mitteeuroopalikele väärtushinnangutele rajav KE on suurim oht Eesti rahvuslikule julgeolekule. Viimased 16 aastat ehk läbi riigikogu nelja koosseisu on valitsuskoalitsioonides juhtiva või vähemasti vajadusel blokeeriva jõuna rahvusliku julgeoleku eest vastutanud RE. Kahel korral on ta leidnud sel alal võimaluse koostööks ka oma väidetava väärtusvastandiga (2002–2003 ja 2005–2007), ehkki ka toona oli avalikult teada, kuidas ja millal Edgar Savisaar Eestile kahjuliku tegevuse arendamiseks Kremlist instruktsioone saamas käib.

Ootuspärane oleks nii RE valijaskonnas tervikuna kui ka erakonna sees järeldada, et julgeolekupoliitiline probleem number üks on KE võim Tallinnas. End tegija oreooliga kaunistav partei peaks seda ju suutma lahendada. Kui mitte, siis on võimatu arvata muud, kui et suurtest sõnadest hoolimata tegelikku soovi kehtiva olukorra muutmiseks ei olegi. Eks see kahtlus on poliitika osaliste ja vaatlejate ringis olnud õhus aastaid. Valimistest valimistesse näilisest vastandumisest saadud mõlema erakonna kasu on konkreetsetes häältes ja mandaatides mõõdetav. Isegi kui RE-l pole KEga riigis mõju jagamiseks mingit kirjalikku sõpruslepingut sarnaselt KE ja Ühtse Venemaa lepinguga, jäävad faktid faktideks. Palgamõrv on palgamõrv ka siis, kui see ametlikus raamatupidamises ei kajastu.

Valimisvaatlejad kinnitavad üksmeelselt, et RE oskus kampaaniat planeerida ja ka rasketes oludes tulemust teha on Eestis ülekaalukalt parim. Kui tulemust ei sünni, seda ilmselt ei soovitagi. 2013. aasta sügisel Tallinna volikogu valimiste totaalsele põrumisele ei andnud erakond mingit mõistlikku seletust. IRL pingutas kampaaniat teha ja sai ka hääli. Varem oli RE häälesaak Tallinna volikogu valimistel olnud kindlas kasvutrendis: 1999 – 19 201; 2002 – 23 254; 2005 – 28 220; 2009 – 35 490. Aga 2013 – 23 186 häält.

Riigikogu valimistel kogutud Tallinna hääled (2011 – 44 173 ja 2015 – 46 167) ei paranda kuidagi võimalusi 2013. aasta anomaalia selgitamiseks. Ainus põhjendus RE olukorrale Tallinnas saab olla, et see neile sobib, see ongi nende strateegia juba mitu aastat. Nähtamatuks jäämine Tallinnas on Toompeal võimu kindlustamise hind. Mida enam saab Keskerakond Tallinnas laiutada ja laamendada, omastada ja varastada, seda kindlamini neelab valija alla RE lubaduse hoida kindlalt korda riigis.

Erinevalt muudest linnadest ei ole RE fraktsioon Tallinna volikogus poliitiku ülestöötamise koht. Nendega üleriigilises mängus ei arvestata. RE fraktsiooni üheteistkümnest liikmest kandideeris riigikokku vaid kuus, nende hulgas kaks hiljutist IRLi ülejooksikut (Kross ja Alender) ja neistki Alender Harju-Rapla ringkonnas. RE Tallinna volinikud kogusid tallinlastelt kokku 4579 häält ehk vähem kui mandaadi jagu. Nende positsioonid üleriigilises nimekirjas, kui peasekretär Martin Kukk välja arvata, algasid neljandast kümnest ja ei olnud ringkondadeski kõrged. Võrdluseks, IRLi linnavolinikke kandideeris kaksteist, neist üksteist Tallinnas, ning kokku tõid nad erakonnale 6094 häält. Ebakõla missugune, eriti kui võrdluseks tuua, et Tartus kogusid RE linnavolinikud 7090 häält, lisaks linnavalitsuse meeste 1913 häält. Valimisringkondade suurust arvesse võttes on Tartu ja Tallinna linna tasandi reformierakondlaste häältepanuse erinevus kaheksakordne!

Tegevusetusega Tallinnas kulgeb rööbiti tegevusetus Toompeal. Ükski RE juhitud valitsus ei ole näidanud üles vähimatki initsiatiivi pealinna ja selle ümbruse võimukorralduse kooskõlla viimiseks kodanike huvidega (s.t ühistegevus vürstiriikide asemel). Vastupidi, just vajadusest Tallinnaga vastasseisu mängida on RE tõkestanud oma partnerite iga katse riigis üldisemat haldusreformi algatada. Seega pole RE tegevuse ohvriteks ainult tallinlaste hulgad, vaid kaudsemalt kogu riigi kodanikud.

Aga nagu ikka ilmas juhtub, kaevab nii mõnigi endale keelega augu, millesse ka sisse kukub. Kõik need kolm, kellega RE nüüd püüab valitsuskoalitsiooni moodustada, on Tallinna probleemi juba varem teravalt sõnastanud ja seda omal viisil ka lahendada püüdnud. Nagu eespool viidatud, oli seesama ka kaudselt RE põhilubadus valimistel. Tallinna saatus peab olema üks valitsuskõneluste põhiteemasid. Ja RE-l on siin väga lihtsad valikud. Kui soov on jääda oma väärtuskonflikti jutu juurde, peavad pealinna (ja ümbruse) halduse reformi eelnõud parlamendis laual olema veel enne suve. Kui soov on Tallinnas status quo säilitada, tuleb Toompeal “kapist välja” tulla, RE ja KE eksistentsiaalset sümbioosi tunnistada ja üheskoos ka riigivalitsus moodustada. Tallinna valijate igapäevane reetmine ei saa ju lõpmatuseni karistamatult kesta.