Mis siis Taavil juhtus? Tema II valitsuse liikmed on üksteisega taustalt täiesti sarnased, keskealised meessoost parteitöötajad. Tervikuna esindavad need 13 meest ja 2 naist meie kaasaegset Eestit üsna vähe. See muudab valitsuse vaimult vaeseks.

Taavi I valitsus mõjus värskelt. Seal oli tervelt kuus naist, sealhulgas Anne ja Maris väljastpoolt suurt poliitikat. Nemad tõid kaasa teistsuguse elukogemuse ja näitasid, et edukaks ministriks saab kasvada ka mujal kui broilerifarmis.

Taavi I valitsuses oli ka Jevgeni. Tema tegi Euroopa ühele mõjukamale väljaandele Der Spiegel selgeks, et Narva pole järgmine Krimm. Mitte-eestlasest valitsusliikme puudumine tänases julgeolekuolukorras on ebamõistlik.

Peaministril peab olema ­selgroogu seista selle eest, et ühiskonna tervikhuvid saaks kaetud. Tema ülesanne on öelda ka headele sõpradele ja kolleegidele, et kahju küll, aga sellesse valitsusse sul asja ei ole, see koht läheb Annele või Marisele või Denissile või Andreile. Isamaa huvides.

Ja peaminister peab ütlema ka Urmasele, et ei tule IRList ainult meestega Sten­bocki majja. Muidu sisse ei lase.

Taavi pole seda seekord teinud. Kas tema II valitsuse kaadrivalikul on mõju Eesti ühiskonnale? Ma kardan, et on küll ja see pole hea.

Valitsus, mis on liikmete poolest liiga üheülbaline, ei hooma ühiskonna tervikpilti.