Tarmo Vahter: Taavi lühinägelikkus hämmastab
Ma poleks Taavist kunagi oodanud, et ta tahab moodustada nii värvivaest valitsust. Meie peaministrit on tabanud kirjandusteadusest tuntud nn teise raamatu sündroom, kus eduka debüüdiga maha saanud autor kruvib lugejate ootused kõrgele ja siis teise teosega täiesti läbi kukub. Kes on lugenud Mihkel Raua “Musta pori näkku” (2008) ja sellele järgnenud “Sinine on sinu taevast” (2010), saab aru.
Mis siis Taavil juhtus? Tema II valitsuse liikmed on üksteisega taustalt täiesti sarnased, keskealised meessoost parteitöötajad. Tervikuna esindavad need 13 meest ja 2 naist meie kaasaegset Eestit üsna vähe. See muudab valitsuse vaimult vaeseks.
Taavi I valitsus mõjus värskelt. Seal oli tervelt kuus naist, sealhulgas Anne ja Maris väljastpoolt suurt poliitikat. Nemad tõid kaasa teistsuguse elukogemuse ja näitasid, et edukaks ministriks saab kasvada ka mujal kui broilerifarmis.
Taavi I valitsuses oli ka Jevgeni. Tema tegi Euroopa ühele mõjukamale väljaandele Der Spiegel selgeks, et Narva pole järgmine Krimm. Mitte-eestlasest valitsusliikme puudumine tänases julgeolekuolukorras on ebamõistlik.
Peaministril peab olema selgroogu seista selle eest, et ühiskonna tervikhuvid saaks kaetud. Tema ülesanne on öelda ka headele sõpradele ja kolleegidele, et kahju küll, aga sellesse valitsusse sul asja ei ole, see koht läheb Annele või Marisele või Denissile või Andreile. Isamaa huvides.
Ja peaminister peab ütlema ka Urmasele, et ei tule IRList ainult meestega Stenbocki majja. Muidu sisse ei lase.
Taavi pole seda seekord teinud. Kas tema II valitsuse kaadrivalikul on mõju Eesti ühiskonnale? Ma kardan, et on küll ja see pole hea.
Valitsus, mis on liikmete poolest liiga üheülbaline, ei hooma ühiskonna tervikpilti.