Novembri lõpus avaldas ajakiri PNAS (Ameerika Teaduste Akadeemia Toimetised – saja-aastase ajalooga eelretsenseeritud teadusartikleid avaldav tõsiseltvõetav väljaanne) psühholoogia-alase mikroavastuse: vanus, mis parasjagu lõpeb number üheksaga, on inimese jaoks kriitiline aeg. Igal kümnendil kordub sisemine revolutsioon, mille käigus toimub isiklike ressursside ülevaatus, hindamine ja ümberrivistamine. Juba mitu kuud enne juubeli saabumist, ammu enne seda, kui sugulased salamisi pead kokku panevad ja juubilarile pasliku meene tarvis raha koguma hakkavad, muutub tulevane juubilar ise rahutuks. Isegi kui ta seda endale seletada ei oska – enamasti ei oskagi –, muutub tema käitumises nii mõndagi.

Teadustöö autorid Adam Alter New Yorgi ülikoolist ja Hal Hershfield California ülikoolist ütlevad, et põhjus on elu mõtte otsinguis, mille kallale pole inimesel aega sagedamini asuda kui kord kümnendis. Me oleme arvumaagia ohvrid. Isegi kui sel puudub ratsionaalne selgitus, tahame ikkagi sättida oma tegemisi mingiteks ajakimpudeks. Perioodid tunduvad nagu trepiastmed, mis kuhugi välja viivad. Viisaastak. Trimester. Igal kolmapäeval ilmuv nädalaleht. Jõulud-näärid, esmaspäev.

Ümmargustel numbritel on suur psühholoogiline jõud. Kui null jälle ette lööb, oleks nagu uus start antud. Aga enne seda tuleb teha restart! Järgmist kümnendit ennustavaks avapauguks peavad ettevalmistused tehtud saama!

Uurimusest selgub, et just üheksaga algavad eluaastad on kõige kriitilisemad: kes hakkab end kõvaks spordimeheks treenima, kes soetab põneva salasuhte. Mõni läheb uuesti ülikooli, võtab kaela pangalaenu uue maja ostuks, sest kümme aastat tagasi lubas ta järgmise juubeli pidada kõrgema laega saalis...

Alter ja Hershfield tegid mõõtmisi. kõigepealt lasti Exceli tabelist läbi esimest korda maratonil osalejate sünnipäevad. Selgus, et esimest korda maratonile registreerujaid on “üheksandike” hulgas silmatorkavalt rohkem kui teisi aastanumbreid. Ja kui võrreldi rahvasportlastest “üheksandike” (jooksjad vanuses 29 ja 39) tulemusi nende paar aastat varasemate saavutustega, siis selgus, et need olid n-ö üheksandaks eluaastaks paar protsenti paremad. Mis on väga suur tõus! See tähendab, et inimene oli kõvaks meheks treenimise nimel pikalt vaeva näinud.

Seejärel võtsid teadlased lahti rahvusvahelise väärtuste-uuringu (World Values Survey) ning noppisid sealt välja vastused (42 000 inimest ligi sajast riigist) küsimusele: kui tihti te esitate endale küsimust elu mõttest. “Üheksa-lõpulised” tegid seda teistest märkimisväärselt sagedamini.

Analüüsiti ka Ameerika suitsiidiregistrit. Jällegi tegi sageduste-kõver konkreetse jõnksu ülespoole just 9-ga lõppevate vanuste juures.

Siis võeti ette kurikuulus kohtingusait www.ashleymadison.com, mis teatab avalehel häbenemata, et on mõeldud abielurahvale salasuhete sebimiseks. Selle hüüdlause “Life is short! Have an affair!” all on registreeritud 22 miljonit eri rahvusest kasutajat. Võite arvata, keda on seal ebanormaalselt suur protsent – “üheksandikke” muidugi. Uurijad võtsid vaatluse alla just meeste kõrvalsuhte otsimise sageduse, sest psühholoogide kinnitusel on uude armuafääri sukeldumine tunnuslik just meeste keskeakriisile. Kriisis naised võtavad ette pigem midagi realistlikumat – kaalulangetuse, järjekordse kõrghariduse...

Niisiis kujutab iga eluea-kümnendi lõpu lähenemine üleminekuiga, kriisi. Enne maagilisest mõtlemisest tingitud restart-nupu vajutamist tahame heita pilgu tagasi, et oma senisele elule hinnang anda ning leida tähendus edaspidistele valikutele. Tegelikult pole ühtegi ratsionaalset põhjust, miks peaks elumuutusi planeerima just mingist kuu- või nädalapäevast lähtudes. Internetiseirajad on mõõtnud, et teatud otsingusõnade (dieet, spordiklubi) esinemine sageneb kuu alguses, samuti nädala alguses, aasta alguses. Selle alateadliku kalduvusega arvestades saab oma elu (täpsemalt: oma käitumist) paremini planeerida. See on produktiivne aeg ja tuleb ära kasutada.