See on halb komme.

Psühholoogid on välja uurinud, et kingiotsija pühendumus pole sugugi võrdelises sõltuvuses kingisaaja rõõmuga.

Jah, need kingitused võivadki lõpuks olla erakordsed...ent mitte eriti soovitud.

Isegi kõige lähedasemate inimeste puhul on tänapäeval raske panna täkkesse nõnda, et teine jõuluõhtul rõõmsast üllatusest kuuselatva kargab.

Tarbijakäitumist uurinud psühholoogid Mary Steffel ja Robyn A. LeBoeuf vaatlesid, kuidas inimesed langetavad otsuseid kinke valides.

Selgub, et kingiotsijad näevad küll kõvasti vaeva, kuid selles möllus läheb kaduma üks väike nüanss: kingisaaja rõõm.

Võrreldi kingituse nö hinnangulist väärtust: kui palju maksaks kingituse saaja ise seda asja poest ostes ja kui palju see tegelikult maksis. Ilmnes, et kingi saaja meelest võib teinekord asi väärt olla vaid 10% sellest, mis ta päriselt maksis!

Küsigem, miks me nii kangesti kingitusi teha tahame. Jätame kõrvale olulise motivaatori, et kingitusi tehes on lootust neid ka ise saada - ja sellest rõõmust ei taha ju keegi end ilma jätta. Sest tulgu sealt pakkepaberist pealegi välja põhjapõdra sarvedega koera pildiga „mõnus“ kampsun, on kingi saamise akt kui selline ikkagi tore. (Kampsuniga saad palju nalja, kui kannad seda järgmise aasta detsembris, kui tähistatakse jälle ülemaailmset Jõleda Jõulukampsuni päeva – Ugly Christmas Sweater Day).

Jõuluvana rollis poodleja lähtub kinke valides egoistlikest ambitsioonidest. Parimat kinki otsides mõtleb inimene pigem endast kui heategijast, osavast kingileidjast, tähelepanelikust ja hoolivast inimesest. Noogutad kaupluses oma higisele ja kurnatud peegelpildile uhkelt ning tunned end parema inimesena! Ja asi pole ju kingituse rahalises väärtuses, vaid teistele kulutatud väärtuslikus ajas! Muidugi teeb siis tuska, kui tabad kingisaaja tänusõnades viisakalt varjatud ohke.

Järelikult tuleb revideerida oma suhtumist kingituste tegemisse ning söösta kaubandusvõrku hoopis uutel – lihtsamatel – alustel.

Mis siis kingi saajat tegelikult rõõmustaks?

Keskendu sellele, mis talle võiks meeldida, mitte ära ole kinni teadmises, mis talle kindla peale meeldib. Sa ei arva seda ära niikuinii. Näiteks kui vanaema hakkab spordifännile spordipoest „häid“ sokke või suusapükse ostma, lõpeb see teadagi fiaskoga. Ja filmisõber on selleks ajaks, kui teie talle tsellofaani pakitud DVD ulatate, torrentist selle filmi ammu ära vaadanud. Või ei salli ta seda režissööri (moekunstnikku, brändi jne) silma otsaski. Ideaalse kingiga mööda panna on imelihtne!

Ei maksa üle mõelda ega taga ajada midagi väga erilist või sõeluda välja parima hinna-kvaliteedi suhtega suveniiri. Lihtsalt vali esimene kättejuhtuv asi, mis sinu arvates võiks kingi saajale meeldida! Rõhuasetus on sõnal „võiks“. Kiiresti, kõhutunde baasil, ilma keeruliste kaalutlusteta paned sa rohkem täppi, kinnitavad psühholoogid.

Eelistatakse vähem personaalseid kingitusi: kinkekaarti näiteks. See on piisavalt paindlik viis oma lähedast rõõmustada: las inimene olla oma valikutes vaba – seda võimalust vabaks valikuks te oma lähedasele just kingitegi. Vaat kui ilusti kõlab!

Kõige paindlikum kingitus on muidugi raha, aga ka raha kinkimist peetakse natuke nagu halvaks tooniks. Asjata! Väike ümbrik on igati öko, sest te säästate oma kallist inimest piinlikust kingituste tagastamise järjekorras seismisest.

Samuti peetakse ebahuvitavaks kinkida seda, mida kingisaaja ise küsib. Et justkui jõuluvanal endal polekski fantaasiat lugeda soove kallima silmadest. Vale puha, konkreetsete soovidega kirjad jõuluvanale on väga teretulnud.