Toivo Tänavsuu: Oo püha eestlaslik elukõrkus ja hallus
Ja mis siin rõõmustada? Hinnad tõusevad, tööd pole, raha pole, pätid ja vargad tolknevad kõikjal, isegi ilm on s..t. Sodiks parem parklad täis, ropendaks ning läheks peksaks kellegi segi!
Tööorganisatsioon ILO teataski hiljuti, et Eestis on suur risk sotsiaalseteks rahutusteks. Mõned treivad kodus juba pesapallikurikaid, ootuses, et New Yorgist alanud rahvamäss ometi tõeliselt ka Tallinna tänavatele jõuaks. Saaks koos õpetajatega häält tõsta kurja kapitalismi, ahnete pankade või tont teab mille vastu.
Pole vahet, kas vaene või rikas — inimestel on aina selgemalt midagi väga olulist puudu ja see “miski” pole materiaalne. Meis on mingi täitmata õõnsus, mis paneb ühtesid peksma ja laamendama, teisi endale kõrvanibusse sõrmusesuurusid rõngaid toppima, kolmandaid plakatitega Toompeal räuskama ning neljandaid, neid “kõige intelligentsemaid”, lihtsalt veebis või Facebookis kõike ja kõiki “targalt” arvustama. Sisemine defitsiit on sama, erineb lihtsalt väljendus.
Inimestel ei ole puudu rahast ja tööst. Liiga paljudel on puudu elutahtest, mille asemel vohab kõrkus ja ahnus. Elutahe on aga midagi, mida ei saa anda tööturuameti tädi, loll ülemus ega Ansip.
Ei pea olema nii, et Tallinna tänavatel astuvad hallil hommikul hallid inimesed hallide nägudega tööle, kuri pilk asfaldis kinni. Mina näiteks jõudsin hiljuti toimetusse unisena, ent täis akudega. Nägin tänaval meest ja naist hoolega prügikaste läbi tuulamas. Astusin ligi ja küsisin, kas ma võiks neile veidi raha anda. Venekeelne paar jõllitas mind kohmetult ning vastas, et neil ei ole mulle kahjuks raha anda. Siis ulatasin neile kaheeurose ning tädi-onu rusutud näod lõid särama. Aga arvake ära, kes pärast seda kõige rohkem end kõrvust tõstetuna tundis?
Õnn pole numbreis ega konjunktuuriinstituudis, õnn on valik.
Tõsi küll, mõned saavad Eestis teiste tuju rikkumise eest lausa palka. Mõtlen näiteks Stockmanni ja Tallinna Kaubamaja rõivaosakondade ostujuhte, kelle arvates peab eestlasel olema riidekapis kindlasti must, hall või äärmisel juhul tumesinine jope. Ma mõistan, et rahvas nõuab hallust (ja rahvas üldiselt saab, mida tahab), aga kuidas saab kahe poe peale olla pakkumisel vaid üks erk jope? Kärtspunane, hinnaga 600 eurot.
Oleviste kirikus näen paljusid, kes saavad ka väga kitsastes tingimustes oma eluga hakkama. Olgu ümberringi tormid millised tahes, nemad on alati varustatud. Elavad alandliku tänumeelega, nutikalt ja õhulosse ehitamata. Kui tööd on, teevad seda pühendumusega. Kui on nälg, söövad supiköögis kõhu täis. Kui vaja riideid, paluvad kirikust.
Revolutsioonid ei alga mitte tänavatel, vaid inimeste endi sees — vaikuses, ilma suurema kära, nõudmiste ja laamendamiseta.
