Eesti elu paistab talle enamasti kätte mõne riigiameti aristokraatlikult kõrguselt või siis, tänavale sattununa, läbi luksusauto tumendatud klaasi. Esimene isiksusepool on kodanik tänavalt, kes naudib kättevõidetud demokraatlikku sõnavabadust, sõnastab oma argumente aina selgemini, keerab oma kriitikale aina vinti juurde, hõikab julgelt ja valjult, siis veel valjemalt, siis veel… aga tunneb ennast nagu tühjale saalile esinev näitleja. Ainsad elusad hinged, kellega tema jutt dialoogi astub, on teised samasugused hõikajad, aga kuulajaid ei näi olevat.

Olukord on eriti kafkalik seetõttu, et kuulajad seisavad tegelikult sealsamas, nad noogutavad ja naeratavad mõistvalt, teinekord isegi patsutavad kriitikuid tunnustavalt õlale. Aga siis avavad nad suu ja toovad kuuldavale sõnavoo, mis on kriitilise vahekorra suhtes jäänud neitsilikult puhtaks ning mis oma pühas ja lihtsas rikkumatuses kordab eelmisel ja üle-eelmisel korral öeldut.

Kõige lihtsam viis selle lõhestumise ületamiseks oleks kuulutada üks neist isiksuse pooltest reaalsus-printsiibi esindajaks ja teine häiritud reaalsustajuga sonijaks. See taktika ongi juba pikemat aega kasutusel, ning oodatavalt on tulemuseks teineteisest aina kaugenevad ja teineteise jaoks aina ebareaalsemaks muutuvad persoonid.

Aga see on häda väiksem pool. Midagi juhtub ka keele endaga, kui dialoog katkeb. Monoloogiline sõnakasutus tekitab tautoloogilist tõde ning sõnade tähendused hakkavad tegelikkusest irduma. Me pole tummaks jäänud; me räägime palju ja kuuleme veel rohkem. Räägitu jõuab meieni aina innovaatilisemaid laineid ja kanaleid pidi. Aga nii nagu kindralid valmistuvad eelmisteks sõdadeks, nii kasutame ka meie eelmisest dialoogilisest ajastust pärit sõnu tänaseks juba muutunud maailma kohta. Meie positsioon tundub meile aina õigemana ja me imestame aina siiramalt, kui loll peab olema selleks, et meiega mitte nõustuda.

Me kõik teame oma argikogemusest, et sõnal “vorst” ei ole enam mingit muud tähendust peale selle, et me ikka veel leiame ta mõningate lihalõhnaaineid sisaldavate toodete pakendilt. Sõna “viiner” tähenduse teisenemise üle oleme me täie läbinägelikkusega kollektiivselt kurvastanud. On ka üksikuid uusi sõnu, mis tulevad jõuliselt ise meie ellu, nagu “ai-pääd”, millel tähenduse kehtestamisega mingeid probleeme ei ole. Ja ikka veel on alles mõned vanad sõnad, mille tähendused pole haihtunud. Inimesed tahaksid õnnelikud olla, riik tahaks rohkem lapsi, riigikogulased tahaksid rahva armastust, ja kõik tahaksid raha juurde.

Aga suurema osa sõnade tähendus on reaalsusest irdunud. Alustame poodidest. Pood oli vanasti koht, kus käidi selleks, et majapidamiseks ja elutegevuseks vajalikke kaupu koju tuua. Aga meie uue elu katedraalid, kus me nädalavahetustel peredega kruiisime – ostukeskusteks koondunud poed –, on selle funktsiooni tagaplaanile tõrjunud. Või mis poed need ikka on! Nad on, nagu keel meile ise ette ütleb, supermarketid. Me võime sinna minemise ettekäändeks ikka veel heietada vana mõtet eluks vajalikest kaupadest, kuid sisimas teame me väga hästi, et me ei käi seal mitte vajadusi rahuldamas, vaid uusi vajadusi omandamas. Supermarketid on elu õppekeskused, kus omandatakse uusi ideid selle kohta, mida kõike oleks vaja (või oleks noobel) ihaldada. Nii et tegemist pole poodide, vaid hoopis mingi uue fenomeniga.

Või võtame pangad. Koos Vabariigi uue tulekuga võtsid pangakontorid sisse auväärse koha meie linnatänavatel, lubades olla majandusliku aktiivsuse mootoriks, ettevõtluse (ja ettevõtlust turgutavate tarbimislaenude) võimaldajaks – nii nagu liberaalne turumajandusteooria seda kaunist uue ajastu sõna – “pank” – tähistas. Meenutagem, et ka see tähendus oli suhteliselt uus, pisut varem tähistas pank lihtsalt kohta, kus oma raha turvaliselt hoida sai. (See kõlab tänapäeval eriti naiivselt, kas pole?) Ent keegi pole märganud ega tähistanud nende rahandusinstitutsioonide uut tähendust, kus doonori roll on asendunud vastuvõtja rolliga. Ei hariduse, tervishoiu ega isegi mitte riigikaitse sektor pole pangandusest edukamalt suutnud maksumaksja raha oma taskutesse suunata. Alates 2008. aastast on valitsused investeerinud pankadesse rahanduse stabiilsuse nimel astronoomilisi summasid. Võib-olla on see tark tegu, kuid kas me ei peaks sellist majanduse “mootorit” mõne uue sõnaga tähistama?

See ei üllata enam kedagi, kui me kuuleme hindade tõusust seoses vaba turumajanduse reeglite kehtestamisega – nagu näiteks elektriturul. Aga me ei imestanud palju ka selle peale, kui sõna “kõrgharidus” hakkas tähistama akadeemilist staatust, mille nimi veel hiljuti oli “lõpetamata kõrgem”.

Kui lugeda meie põhiseadust, siis peaks Eesti riigi eesmärk seisnema eesti keele ja kultuuri arengus, aga kui vaadata riiklike investeeringute prioriteete, siis tundub Eesti eksistentsiaalne mõte olevat taristu. Nüüdisaegne läänelik taristu, mida saaksid kasutada inimesed, kes võtaksid Eestis äri ajada või kellel on muidu vajadus või võimalus eelkõige autoteid, aga ka muid sidekanaleid kasutada.

Me justkui valmistaks ette pinda mingi suure elu alguseks, aga meil ei tule pähegi küsida, kes on selle suure elu subjekt ja mis elu ta elama hakkab. Me tormasime turvalisuse ja õitsengu eesmärgil Euroopa Liitu, eurotsooni, NATOsse ja muudesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse märkamata, et nende mõte ja tähendus oli meie ühinemise hetkeks hakanud teisenema.

Et asjadest ja iseendast jälle aru saada, poleks vaja mitte skisofreenilise isiksuse eri poolte ennastkehtestavaid monolooge, vaid dialoogi imet. Ainult selle kaudu võiksid meil käibesse tulla sõnad, mis jälle midagi reaalset tähendavad. Aga selliste sõnade nagu “ime” tähendus on mõistagi (ja vist mitte ilma põhjuseta) reaalsuse suhtes põhimõtteliselt nihkes. Sest kuidas panna tahtma dialoogi pidada seda, kellele tema edu näib sõltuvat tema monoloogist? Selles ongi meie ühiskondlikku elu puudutava debati põhiküsimus.

Tõnu Viik on Tallinna ülikooli filosoofiaprofessor.