Dokumendis tuuakse välja rida positiivseid Eestiga seotud aspekte, mida ÜRO diskrimineerimise kõrvaldamise komitee tervitab. Keelevaldkonnas kiidab komitee keeleseaduse parandust (§ 23), millega sätestatakse võõrkeelte ja eesti keele piirkondlike erikujude, s.t murrete kasutamine avalikel siltidel ja viitadel, teadaannetes kuulutustes ja reklaamis. Olgu siinjuures rõhutatud, et täna Internetiväljaannetes olnud fotod kakskeelsetest tänavasiltidest siia ei kuulu. Tänavasilte reguleerib nimeseadus ja need tohivad olla ainult eestikeelsed.

Komitee tunnustab võrdse kohtlemise seaduse vastuvõtmist ja loodab et seadustatakse ka keeld kedagi keele alusel diskrimineerida. Küsin: mis saab selles soovis halba olla?

Kriitika poolelt ei arvustata mitte eesti keelestrateegiat või keeleseadust, vaid osutatakse, et lõimumiskava liigne keskendumine keelele võib hoopis kava eesmärkidele vastu töötada. Kardetakse, et see võib tekitada pahameelt nende seas, kes end diskrimineerituna tunnevad, eriti karistuste kartuses. Komitee rõhutab, et keele ülemäärane rõhutamine ja karistused on tarbetud, sest eesti ehk riigikeelt kõnelevate inimeste arv lõimitavate hulgas kasvab. Soovitatakse, et Eesti „läheneks riigikeele edendamisele mitte-karistavalt ja vaataks üle keeleinspektsiooni rolli”. Samas ongi meie keelepoliitika ja keeleinspektsioon suundumas karistuste osa vähendamisele ja ettekirjutuste osa suurenemisele. Praeguse ajakirjandusliku tegevuse tõttu on aga pahameel tekkinud hoopis eestlaste hulgas.

Soovitatakse leida rohkem raha tasuta keelekursuste korraldamiseks. See on riigikeele suhtes toetav ettepanek, et lõimitavad eesti keelt õpiksid. Veidi küsitav ja asjatundmatu on soovitus lihtsustada naturalisatsiooni keelenõudeid, eriti eakate ja Eestis sündinud laste puhul. Kõige suurema pahameeletormi on aga ajakirjanikes ja ka avalikkuses põhjustanud soovitus „kaaluda avalike teenuste pakkumisel kakskeelset lähenemist” kohalike omavalitsuste tasemel ja vastava seadusandluse ülevaatamist. See ei ole veel kakskeelsus riigi tasemel, millest räägitakse tänastes ajalehelugudes. Selle soovitusega ei tohiks me siiski kergekäeliselt nõustuda.

Suur osa muresid laheneb aga iseenesest, kui eesti keele õpe toimib paremini ja venelased, ukrainlased, valgevenelased jt õpivad rassilise diskrimineerimise komitee soovituste põhjal selgeks eesti keele. Inimesel, kes valdab vabalt eesti keelt, on Eestis avatud nii tööturg kui ka tee haridusse, teadusesse ja poliitikasse. Need, kes eesti keelt ei valda, diskrimineerivad end oma umbkeelsuses ise.

Soovitus, et esitaksime järgmise 2011. aasta rahvaloenduse andmed „etniliste gruppide, rahvuste ja kõnelevate keelte lõikes” on igati tervitatav. Meie rahvaloenduse kava näebki seda ette. Loendusel esitatakse küsimused nii rahvuse kui ka emakeele ja teiste keelte oskuse kohta. Tulemuste hilisem sorteerimine ja esitamine vastavalt keelele ja rahvusele on rahvaloendust ettevalmistavate inimeste jaoks enesestmõistetav.

Lõpuks soovitab komitee „jätkata tava teha komitee tähelepanekud ja aruanded nende esitamise ajal avalikkusele kättesaadavaks ning palub osalisriigil tungivalt leida ressursse nende avaldamiseks kõigis asjakohastes ametlikes ja tavapäraselt kasutatavates keeltes”. Välisministeeriumi kodulehel ongi vastavad aruanded kättesaadavad ametlikes ja tavapärastes keeltes nagu eesti, inglise ja osaliselt ka vene keeles.

Eesti on saanud igasuguseid soovitusi alates sellest kui me hakkasime endalt heitma Nõukogude sõjalise okupatsiooni iket ja me taastasime iseseisvuse. Eesti vastab soovitustele rahulikult ja konstruktiivselt ning ei vaja hüsteeriat ja lõkkele puhutud rahvuslikke tundeid. Olgu siis selle maa põliselanike või siis erinevatel põhjustel siia sattunud inimeste hulgas.