Teadlaste õõvastavate uuringutulemuste järel tuleb aga järjest toiduaineid oma söögisedelist maha tõmmata. Hiljutise uuringu kohaselt põhjustasid pestitsiidide jäägid katserottidel hirmuäratavaid kasvajaid, maksa- ja neeru kahjustumise ja enneaegse surma. Põllumajanduses laialt kasutatav herbitsiid Roundup põhjustab loote ja platsentarakkude kahjustusi juba sada korda väiksema koguse puhul, kui on ametlikult lubatud norm. Selle uuringu tulemusi arvestades keelustas Venemaa Roundupi sisseveo riiki. Euroopa toiduohutusamet pole jõudnud veel seisukohta võtta. Lastele on aga soovitatav hommiku- ja maisihelbeid (90% maisist on GMO mais) mitte anda, sest nende kehakaalu kohta võib taimemürkide sissesöödav kogus olla ohtlik.

Suurtööstustel ja suurfarmidel on mõistagi huvi järjest odavamalt toota, otsides odavamaid koostisosi. Kui me mõtleks kohe toitu ostes oma tervisele ja ravimikuludele ning laiemalt keskkonnale, tekiks arusaam, et puhast kohalikku toodangut eelistada tuleb kokkuvõttes soodsam. Muidugi võiks ju kõigil olla maal vanemad, kellelt saaks kõik juurikad, liha, piima ja munad, aga piisavalt hea on, kui ostad kohalikku kraami sellelt, keda usaldad, ehk teisisõnu näo ja nimega toitu.

Kuna keharakud vajavad iga päev enda uuendamiseks eluenergiat ja puhast ehitusmaterjali, siis see, mida me suhu paneme, võiks olla valitum kui see, mida me seljas kanname või mis autoga sõidame. Tihti aga ostetakse korralikust nahast kingad, kuid toitu valitakse hinna alusel. Kuni uuringud eri lisaainete kohta toidus annavad vastukäivaid tulemusi, võiks sööki valides eelistada väikest ja kohalikku, sest nii on ökoloogiline jalajälg väiksem ja kaup lähemalt tulnuna kõige värskem.

Kas tõesti mahetoidul ja tavatoidul polegi vahet?

Stanfordi ülikooli äsja avalikustatud ning palju kõmu tekitanud mahe- ja tavatoitu võrdlevast uuringust selgub, et mahetoit ei sisalda rohkem vitamiine ega mineraalaineid kui tavatoit. Niisiis ninanips nendele, kes on heas usus enda ja oma pere tervisele mõeldes oluliselt kallimat mahekraami ostnud. Hariduselt sotsioloogina ja poliitika supipaja juures olnuna soovitan aga uuringu tulemusi hinnata selle järgi, kes on tellinud muusika. Enamasti saab leida meetodi, mis võimaldab tõestada seda, mida rahastajal on vaja. Selle uuringu tagamaid uurides selgub, et rahastajad on sellised rahvusvahelised hiidkorporatsioonid nagu Cargill, British Petroleum (BP) ja Goldman Sachs, kelle huvides on toota odavate kemikaalidega kasvatatud toitu võimalikult suures koguses, võimalikult odavalt. Ökotoidu turuosa kasv sööb ekstensiivpõllumajanduse tootjatelt aga nende turuosa ja investeeringud pole piisavalt tasuvad. Lisaks ei saa keemiatööstused enam keemilisi väetisi ja putukamürke müüa soovitud mahus, sest inimeste teadlikkus toiduga saadud kemikaalide jääkide ja tervisehädade seostest on tõusnud ning rahvas nõuab puhast kraami.

Samuti ei võrdle Stanfordi uuring ei antibiootikumide, herbitsiidide ega pestitsiidide jääkide või kasvuhormoonide sisaldust tava- ja mahetoidus. Ometi on just selles põhierinevus, kui me räägime sellistest terviseriskidest nagu vähk, allergiad või südame- ja veresoonkonnahaigused.

Mahe või mitte on maitseküsimus, aga selle peale, kust see, mida me sööme, pärit on ja kes seda kasvatab, võiks küll igaüks kaupa ostes mõelda. Meie ostuvalikutest ju sõltub, milline on tuleviku põllumajandus. Kas meil tulevikus on valida paljude kohalike sortide ja tõgude vahel või peame sööma globaalturul geenmuundatud ja kemiseeritud universaalseid põllumajandussaadusi? Mitte kohalik kartul, liha ja piim pole kallis, vaid globaalturu toit on praegu lihtsalt odav millegi arvelt. Kaudselt maksame me kinni GMO loomasööda ja odavad keemilised väetised, millega meie toitu, põlde ja veekogusid kostitatakse.

Kohalik toit ei tähenda tingimata hakklihakastet ja kartuliputru. Näiteks on marineeritud ja grillitud peet kitsejuustuga hinnatud nii hobi- kui tippkokkade seas. Näpista basiilikut ja tüümiani aknalaualt peale oma Vahemere-reisil kogetud roale, mille kohalikust kraamist valmistad, ja sügis tundub poole päikeselisem.