29.02.2008, 00:00
Maitseelamused lao moodi
Arbuusijää tšilliga buda templi ees, kleepuv riis dipikastmega külapere juures kodus, prantsuse croissant kohvikus, mille ette on pargitud metallsärane Hummer, kookosšeik restoranis, mille letil tukub kass, magustoiduks lao aurusaun. Kokku 80 krooni, liitis Merit Raju.
Laoses on pidevalt õhus kerge lõkkesuitsu vine. Tavalises lao
kodus pole elutuppa avanevas köögis puutetundlike nuppudega
keraamilise pliidirauaga pliiti, vaid maja ees rontidest kujundatud
lõke. Süüa tehakse kohe pärast ärkamist, kui kuked
on kirenud ja päike pole veel tõusnud, ning õhtupimeduses
pärast loojangut. Lõkkel grillitakse marineeritud liha, kala ja
erivärvilisi köögivilju. Sütes küpsevad
tärkliselised juurikad nagu Eesti lõkkeõhtutel kartul.
Laoses on kõige aluseks kleepuv riis, mida valmistatakse ja
serveeritakse spetsiaalsetes kitsast vitsast punutud korvikestes nii kodus
kui ka peenes restoranis. Riisipätse antakse almusena ka buda munkadele,
kes igal varahommikul kirgastavad tänavaäärseid pikas reas
oma safranoranžides rüüdes linnaelanikelt almusi kogudes. Pisikesed
riisipallid nätsutatakse sõrmede vahel kuulikeseks ja
maitsestatakse, tupsutades neid värvilistes – enamasti
teravamaitselistes – dipikastmetes.
Sale Laos on ligi kahe
tuhande kilomeetri pikkune ja läbi riigi voolab üks maailma pikimaid
jõgesid – Mekong. Kogu Mekongi regioonis hinnatakse kõrgelt
kodu puhtust. Tingituna puhtusearmastusest ja budistlikust tagapõhjast,
kus jalad on taunitavad, tuleb kingad jalast võtta
söögikohtades, väiksemates poodides ja isegi
internetikohvikutes, templitest ja kodudest rääkimata.
Kommunikatsiooniraskuste pärast kurnav, aga põnev kogemus on lao
kodumajutus – öö mõneruutmeetrisel aknata pinnal
madratsil sääsevõrgu all. Koos kohalikega riisipallikesi
üliteravatesse dippidesse kastes ja homseks taimetoitu tellides kulub
terve õhtu. Aga hommik algab vara, sest kuked ärkavad kell neli,
pererahvas kell viis ja päike alles tund aega hiljem.
Kolmveerand laodest elab maal. Paljude külaelanike põhitegevus on
jõevetika püük, harutamine, puhastamine, niitjate vetikate
lehtedeks kuivatamine, seesamiseemnete ja küüslaugulõikudega
üle puistamine ning valmis vetikalehtede müük. Küpsetatud
vetikalehti süüakse nagu meil kartulikrõpse – neid
võib kuivalt krõbistada ja dippidesse kasta. Samuti võib
vetika- või banaanilehe mässida ümber kala ja küpsetada
nii grillrestil süte kuumuses maitsev roog. Lao proua paneb
keskpäeval jõkke võrgu kalapoegade püüdmiseks ja
ehitab eterniiditükiga kivikesi kuhjates pisikesed tammid. Mehed tassivad
küttepuid, punuvad majaseinu ja püüavad jõest suuremat
kraami.
Traditsioonilises kodus on taldriku asemel banaanileht ja
noa-kahvlina kasutusel parema käe sõrmed. Moodsas lihtsas
kodus armastatakse plastkõrsi, -kanne ja penoplastist karpe. Kuigi
ameerikalik tarbimiskultuur tungib ka Laoses jõuliselt peale, valdavad
siin hoopis prantsuse mõjud – ajast, mil prantslased leidsid, et
Laos asub olulisel Aasia kaubateel. Kunagi see kindlasti nii oligi, aga
täna on Laos üks maailma vaesemaid riike – 138. kohal SKT
poolest elaniku kohta, Eesti on samas edetabelis 37. Prantsuse ajastust aga
leiab suuremates linnades koloniaalarhitektuuri ning vahel baguette’i-,
quiche’i- ja croissant’i-kohti. Kohalikega on
tõenäolisem vahetada mõni sõna pigem prantsuse kui
inglise keeles.
Rõõmsameelseid kergeusklikke
rändureid hoiatatakse lao happy pizza ja happy shake’ide eest. Need
ei ole tavalised pitsad ja šeigid, vaid sisaldavad psühhotroopseid
aineid. Pimedal tänaval motikaga mööda põristades
sosistatud “psst” tähendab: “Kas tahad kanepit? Mina m&
uuml;ün, aga ole hästi kuss, ma kustutasin selleks, et meid ei
märgataks, motika tuled ka ära...” Vang Viengi mägede
vahel jõe ääres on tuustkatusega onnikestes mõnusad
võrkkiiged, padjad ja kirjud vaibad. Sealgi on hoiatussildid, et
narkootikumide suitsetamine ei ole hea mõte. Selle asemel nauditakse
siis võrkkiiges kõikudes värskete puuviljade šeike,
kaneeli, kookospiima ja ingveriga maitsestatud banaani-, mango- ja
papaiajooke ning kookosmahla noorest pähklist. Värske mahla
joomist otse kookospähklist nimetatakse kissing the coconut – see
maitseb puhtam kui plastkõrrega surkides.
Kunagise
kuningriigi pealinnas Luang Prabangis, mis on nagu Tallinna vanalinngi UNESCO
maailmapärandi osa, on üks parimaid lao restorane – Tamarind.
Seal pakutakse lao kokanduskursusi, jagatakse lahkelt selgitusi iga roa juurde,
müüakse retsepte, maitseaineid ja vetikaid. Paraku
õhtusöögi ajaks on see restoran juba kinni, aga Luang
Prabangis võib õhtusöögiks võtta hoopis
tunnikese lao aurusaunas või mõnuleda roosade vesiroosidega
järvekese ääres Dhammada hubases massaažispaas.
Õhtuti kogunevad linnade tänavate äärde ratastel
kastiga müüjad, kastil kuum plaat, mille all prõksuvad
hõõguvad söed. Kastil on suur banaanikimp,
munad, tomatid, kleepuvad kondenspiimapurgid ja ümmargused
taignapätsid, millest lehvitatakse lodeva vilumusega
paberõhukesed pannkoogid ehk rotid. Šahh-šahh-šahh,
banaanilõigud peale, särinal võid juurde,
ümberpöörd, teiselt poolt ka krõmpsuks, lõigatakse
pisikesteks ruutudeks ja lükatakse... penoplastist karpi. Üllatav
ongi tarbimiskultuuri ja traditsioonilise lao kultuuri segunemine. Näiteks
looduslikult kauni ümbrusega Vang Viengis on pubi pubi kõrval, kus
näidatakse “Friendsi” seeriaid hommikust hilisõhtuni.
Menüüdest pole sellistes kohtades haruldane leida Full English
Breakfasti, friikartuleid ega spaghetti bolognese’t. Aga Coca-Cola,
McDonald’s ega VISA pole sellesse riiki veel jõudnud. Erinevalt
tumedate klaaside välkudes mööda sahisevatest Hummeritest...
Laose pealinna Viangchani kesklinnas Mekongi ääres on
üks roigasplatvorm teise kõrval, kõigil kirjud
traditsiooniliste mustritega plastmassvaibad, kolmnurksed padjad maas
külitamiseks ja madalad lauad. Need on restoranid, kus saab ise toidu
valmimist jälgida, kus vabaõhuköögis töötab
terve pere ja peretütar just tegi kerge uinaku enne tellimuse
vastuvõtmist.
Laosele kohaselt on söögikohad
vahel üsna räpased. Vakstukatted, plastist kaas laual, mille pilust
tuleb salvräti asemel roosat tualettpaberit, kolletunud
menüüleheküljed, kassid toolil ja vahel miks mitte ka letil
või laual. Kohalike hommikuturgude toiduvahekäigud ei ole
nõrganärvilistele, aga paar päeva Laoses olnuna enam ei
muretse – kraaniveega hambaid ei pese ja viiekroonine
õhtusöök tänava vabaõhubüfeest maitseb
väga hea. Vang Viengi haiglas, mis oli sisustatud suhteliselt
nüüdisaegselt tänu Belgia abirahadele, kuid vaatamata sellele
keeleoskamatu personaliga, küsis prantsuse preili kõhtu kinni
hoides, kas ta sureb nüüd ära. Ei, naeris arst vastu. Nii nagu
kohalikega suheldes, ühistranspordis, poes ja
hinnaläbirääkimistel, tuleb Laoses olla kannatlik ka
terviseviguritega.