Prantsuse Riviera: sissejuhatus valguse ja ilu maale
Siiski, üks asi on Liegéard'i aegadest muutunud - enamikust "lõhnavatest metsadest" rannikul on alles jäänud vaid lõhn, asemele on tulnud luksuslikud hotellid, kaunid villad ja lopsakad aiad. Valgust, päikest ja pehmeid tuuli jätkub aga endiselt kõigile.
19. sajandi keskel avastasid kõrvuti kroonitud peadega enda jaoks Riviera kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, filosoofid, muutes selle väikese maalapi üheks tuntumaks kultuuriareaaliks Euroopas.
Côte d'Azur - nii kutsutakse täna rannikut Itaalia piirist kuni Saint-Tropez'ni. See hõlmab kahe Prantsusmaa departemangu - Alpes-Maritime'i ja Vari - rannikud. Mugavuse mõttes võib nimetada piirkonda Prantsuse Rivieraks.
Kliima on Rivieras just selline, millest me unistame. Suvi on kuiv, soe ja päikeseline, 3000 tundi päikest aastas.
Juulis sajab vihma ainult paaril päeval, temperatuur on põhiliselt 30 kraadi ligi. Öine temperatuur on juulis-augustis 19-20 kraadi. Talvel püsib temperatuur päeval 10-15 kraadi vahel, öösel on sooja 4-9 kraadi. Ja kui siin peaks sadama lund, tähistatakse seda kahte moodi: ühed satuvad paanikasse, teised peavad suurt pidu.
Nice on linna ametlik nimi prantsuse ja ka inglise keeles, Nizza aga itaalia, saksa ning vene keeles, kust see ka eesti keelde tuli.
Nice'i palmide ja lopsakate aedade ning parkide eest hoolitsemine on kulukas. Palmid siin looduslikult ei kasva, need on tarvis ette kasvatada, siis maha istutada ning nende eest hoolitseda. Ei ole ime, et kohalike valimiste ajal on heakorrakulud sageli tuline teema.
Kuulsalt Inglaste promenaadilt ja selle pikenduselt - Ameerika Ühendriikide kaldapealselt saab alguse pikk randade rida, mis Nice'is on rusikasuuruste kividega kaetud. See ei ole aga suur probleem, sest kogu ranna pikkuses vahelduvad tasulised rannad tasuta randadega. Tasulistes on lamamistoolid, tasuta randades peab ise välja mõtlema, millel lamada. Mida aga Prantsusmaa randades ei ole - need on riietumiskabiinid, seega saunalina on Nice'i rannas vajalik.
Saint Laurent du Var asub kohe Nice'i linnapiiri taga, teisel pool Vari jõge. Hotellid asuvad seal kohe rannas või mõnikümmend meetrit rannast eemal. Linnake on üpris iidne, aga rannaäärne ala on 20. sajandi turismibuumi loodud.
Antibes on linn, kus on kõige rohkem säilinud kadunud aegade hõngu. Antibes'i rand asub kohe linnamüüri taga.
Lääne poole jääv Cap d'Antibes, Antibes'i neem, on terve ranniku luksuslikemaid kohti, kus on elanud Jules Verne, George B. Shaw, John Kennedy, Charlie Chaplin, Marlene Dietrich ja Madonna.
Juan-les Pins Seda 2 km pikkust kaunist liivaranda piiravad männikud. 1920. avastasid koha ameeriklased ning tõid siia koos jazzmuusikaga rajude pidude traditsiooni. Rand on üks demokraatlikumaid rannikul ning meelitab ligi keskmisest nooremat rahvast kui teised piirkonnad.
Gaolfe-Juan ja Vallauris moodustavad ühe linna. Siin tehti keraamikat juba Rooma ajastul, kuid 20. sajandil hakkas traditsioon hääbuma. Päästerõngana saabus kohale Picasso, kes pärast sõda oli maailmas tohutult kuulus. Picassost sai linna aukodanik. Keraamikute linna peatänava ääres on enneolematu arv poode, mis kõik kauplevad keraamikaga.
Cannes 1834. aastal oli Suurbritannia lord-kantsler Henry Brougham teel puhkusele Nice'i. Tee peal jõudsid temani teated koolerapuhangust Nice'is ning lord otsustas endale puhkamiseks teise koha leida. Selleks sai kaluriküla Cannes. Aastaks 1870 oli linnas juba 34 hotelli ning 215 villat.
Esimene filmifestival pidi toimuma 1939. aastal ja see oli planeeritud protestifestivaliks Veneetsia vastu, kus totalitaarse režiimiga riigid olid jämeda otsa enda kätte võtnud. Sõja tõttu jäi see ära. Cannes'i filmifestival avati 20. septembril 1946. 1955. aastal anti esmakordselt välja peaauhinnana Kuldne Palmioks ja just nendel pidustustel kohtusid Monaco prints Rainier ja Grace Kelly. Monarhi armuloo kõrval seisis äkitselt täies hiilguses maailma pressi keskpunktis ka Cannes'i filmifestival ning sinna ta jäigi.
Mougins on väike linnake Cannes'i lähistel, mis on väga kuulus oma kokkade poolest. Festivalipäevade ajal käivad Mougins'is kinomaailma vägevad lepinguid sõlmimas ning parimaid roogi maitsmas.
Grasse on parfüümide pealinn. Roomlaste asutatud linn sai kuulsaks pargitud nahkade ja õli poolest. Tänaseks on parfümeeriatööstusest saanud tohutu majandusharu. Grasse'is asuvad kuulsate firmade Fragonard, Galimard ja Molinard peakorterid. Nad töötavad välja lõhnasid suurele hulgale moefirmadele, mis neid siis oma nime all müüvad.
Kuulus parfüüm Chanel 5 on loodud Grasse'is.
Saint Paul du Vence on täiesti omaette nähtus siin maamunal. Eemalt vaadates on see tavaline linn künka tipus, mille maju paistab koos hoidvat ringmüür, et need mööda nõlva alla ei pudeneks. Seest on tegemist suure kunstigaleriiga -linn koosneb kunstipoodidest ja -galeriidest, mida on kokku 64. Siin elas ja töötas Marc Chagall.
Biot on klaasikunstnike linn. Siin saab külastada klaasikoda, vaadata, kuidas klaasimassist sünnib kunst, külastada rahvusvahelist klaasikunstnike näitust ning nautida Bioti kuulsa poja Fernand Légeri (1881-1955) loomingut tema muuseumis.
Saint-Tropez on kujunenud müüdiks. Guy de Maupassant, Signac, Matisse, Marlene Dietrich, Brigitte Bardot, kes elab tänaseni siin, Louis de Funès, tema sandarmid ja tulnukad, Pink Floyd, Mohammad Al-Fayed - see on lühike nimekiri neist, kes kohe meelde tulevad. Linnast 4 km lääne pool asuvad suurepärased rannad Plage de Tahiti ja Plage de Pampelonne.
Villefanche-sur-Mer on tuntud ühe piirkonna kaunima sadama poolest. Ida poolt piirab sadamat Cap Ferrat' poolsaar, mille kuulsamaid asukaid oli Somerset Maugham, kelle kodu asus villas La Mauresque.
Monaco on idapoolse ranniku kuulsaim koht, kus umbes 30 000 elanikku kahel ruutkilomeetril. Rikas väikeriik, mis elatub pangandusest, hasartmängudest ning turismist. Linnaosade pinda mõõdetakse siin ruutmeetrites. Linnriigis ringiliikumiseks saab kasutada lifte, mis viivad mäekülje sees ühelt tänavalt teisele.
Menton on Riviera sidrunipealinn. Linna tähtsamaid pidustusi on sidrunifestival, mille käigus ehitatakse sidrunitest igasuguseid kujusid. 1958. aastal kaunistas Jean Cocteau linna raekoja abielude sõlmimise saali Vahemere müütidega.
Läbides need linnad, on tegelikult suur osa Rivierast, eriti selle mägine osa, veel avastamata. Aga juba olete suure tõenäosusega haigestunud "Riviera sündroomi" - kes pole kaua Rivieras käinud, muutub kurvameelseks ja lohutamatuks.
Väljavõtteid Vene Muuseumi juhataja ja Germalo reiside giidi Heigo Sahki pikemast kirjatükist.
