Elu ja surm Lõuna-Sudaanis

 (7)
                 
Eesti Ekspress
Elu ja surm Lõuna-Sudaanis
Päiksest kõrbenud maa: mais ületab õhutemperatuur Lõuna-Sudaanis sageli 40 kraadi. Maapind lõheneb ning tekkinud pragudes otsivad päevase kuuma eest varju skorpionid ja maod. Fotol puhkavad Sudaanist põgenenud ema ja laps jalga Rum’i transiitpunktis. (Foto: Krister Kivi)
Sõjategevus Lõuna-Sudaani ning Sudaani piirialadel on sundinud oma kodudest põgenema kümneid tuhandeid inimesi. Olukord on oluliselt halvenenud just viimastel nädalatel.

Maailma noorimal riigil Lõuna-Sudaanil on Eestis humoorikas kuulsus. Mõelda vaid — kuskil seal, litsutuna troopiliste vihmametsade ja Põhja-Aafrika liivakõrbede vahele, asub maa, mida valitseb president Salva Kiir; mille ühes provintsis olevat hiljuti tahtnud saada kuberneriks kindral Telefon Kuku ja kus esimene iseseisvumise järel sündinud laps sai nimeks Independent. Kuid pommitamises ja muus sõjategevuses, mis on viimastel kuudel sundinud oma kodudest põgenema kümneid, kui mitte sadu tuhandeid Sudaani ja Lõuna-Sudaani piirialadel elavaid inimesi, pole midagi naljakat. Mitte mingit meelelahutuslikku väärtust pole ka probleemi kontekstis — sajanditepikkuses araablaste ülemvõimus ja kroonilises toidupuuduses, oluliseks surmapõhjuseks olevas malaarias ning ägedates paduvihmades, mis on just praegusel aastaajal vahetamas välja kuudepikkust põuaperioodi.

Võib-olla just sellepärast tahamegi me mullu juulis iseseisvunud Lõuna-Sudaani tegelikkusest sedavõrd vähe teada.

Lõuna-Sudaani tilluke pealinn Juba asub riigi lõunaosas, Uganda džunglitest vähem kui sada kilomeetrit eemal. Kaardilt vaadates jääb mulje, justkui oleks see tolmune, Tartust vaid veidi suurem linnake püüdnud põgeneda endiste peremeeste — Hartumi islamiusku sudaanlaste valitsetavast territooriumist nii kaugele, kui saab. Sõjategevuse algusest saati ei liigu Hartumi ja Juba vahel ükski lennuk, kuid siiski on Jubasse saada suhteliselt lihtne Nairobi, Addis Abeba või Kairo kaudu. Ent maandumise järel — kui aeglane lauglemine selle lameda, eredalt samblarohelise maastiku poole, millest turritavad siin-seal välja üüratuid pruuni savi kuhjatisi meenutavad mäed, otsa saab –, lõpeb kohe ka “suhteliselt lihtne”. See saab otsa Juba rahvusvahelises lennujaamas, mis meenutab suuruselt ja välimuselt päevinäinud koolivõimlat; puupüsti täis saabuvate lendude saalis, kus reisijad oma kohvrid põrandale tekitatud pagasikuhjast ise välja õngitsema peavad. See lõpeb kodustes riietes tolliametnike ees, kes lõpuks kohvri kaanele valge kriidiga “OK” kritseldavad, ja eebenmusta piirivalvuri ees, kes on oma võimust sedavõrd teadlik, et ta tulijale kõigist kutsetest ja sajadollarilisest lõivust hoolimata algul viisat väljastada ei taha. Mu mentor, Punase Risti jaoks töötav makedoonlanna, kes ligi 40kraadises kuumuses närviliselt hingeldab, endal laup higipiiskadega kaetud, teab täpselt, mida ma tunnen, sest ka talle ei tahetud eelmine kord riiki tulles algul viisat anda. “Ole nüüd viisakas. Ole väga-väga viisakas,” sosistab naine mu selja tagant.

Siinkohal oleme teelahkmel. Seda lugu võikski edasi kirjutada võõranduvas võtmes, kirjeldades Lõuna-Sudaani kui hirmutavat paika, kus iseseisvumisaegne eufooria on asendumas aina kasvava masendusega. Kuna taasägenenud konflikti tõttu Sudaaniga naftaraha enam sisse ei tule (väärtusliku maavara kaubastamine käis Sudaani kaudu), kaotab kohalik valuuta Lõuna-Sudaani nael kiiresti väärtust. Kombinatsioonis kõrge rahvusliku uhkuse ja orjakaubanduse aegadesse ulatuva ajaoolise mäluga on läänemaailmast tulnuid selles olukorras lihtne näha mitte kui aitajaid, vaid töökohtade äravõtjaid, lihtsalt ekspluataatoreid. Skisoidsel moel lisandub umbusule soov pumbata “valgetelt” siiski välja nii palju väärtuslikke dollareid kui võimalik. See tung väljendub niihästi närvilises kolksatuses, millega sajadollariline rahatäht lennujaamas lõpuks viisaametniku lauasahtlisse rändab — mitmekordseid viisasid Lõuna-Sudaan naljalt ei väljasta ning riiki sisenedes tuleb alati soetada uus luba –, kui ka kuritegevuses (mõned märksõnad: illegaalsed relvad, öine komandanditund ning kardetud “vihmaröövlid”, kes armastavad murda sisse äikse ajal, kasutades ära asjaolu, et keegi troopilises vihmavalingus midagi ei kuule ega näe).

Hirm on sedavõrd suur, et suured rahvusvahelised organisatsioonid on kuulutanud suure osa Juba linnast oma töötajatele no-go tsooniks.

Sama hästi võiks Lõuna-Sudaanist kirjutada edasi ka “eksootilises võtmes”, keskendudes võimsatele pilvedele, mis pärastlõunaks taevasse kerkivad, söövitava kehamahlaga punamustadele ussikestele paederus crebinpunctatus, kelle pudenemine nahale põhjustab halvemal juhul jäävaid arme, või hotellile Red Sea Inn, kus ma veetsin oma esimese saabumisjärgse öö. Too asutus peitub okastraadist piiratuna lennujaama lähedal tolmusel kõrvaltänaval, küsides sagedaste elektrikatkestuste ja tasuta prussakamürgiga (Nothing kills faster and keeps killing longer, lubab kiri erepunasel aerosoolil) päeva eest vaid 100 dollarit — kui arvestada, et elamispinna kuurent Jubas võib kergesti ulatuda 3000 või isegi 4500 dollarini, on see säästuhind.

Või siis keskenduda hoopis majandusele ning rääkida olukorrast, kus siseriikliku tootmise peaaegu täieliku puudumise tõttu — Jubas pole suurt midagi peale veepuhastusjaama ja õlletehase — tuuakse riiki sisse praktiliselt kõik alates teeäärsetes sarades kaubastatavatest rõivabrändidest (D-Star, Qatari Foundation, D&P ja Fly Emirates) kuni elementaarsete toiduaineteni. Kuna harjumus põlde harida on aastakümnete pikkuse sõjategevuse ja põuase-tormise kliima tõttu ajapikku kadunud, sõltub Lõuna-Sudaan peaaegu täielikult söögikraami impordist ja toiduabist, selgitab Ugandas trükitava ajalehe Southern Eye reporter Akim Mugisa. Et paduvihmad uhuvad teatud aastaaegadel minema teed, peab World Food Program planeerima ette ja toimetama riigi mõnesse provintsi kuudeks jätkuva söögivaru.

See viibki neljanda võimaluseni; selleni, millisena ma Lõuna-Sudaani kõige rohkem nägin — nukra paigana, mille põhjaosa päiksest kõrbenud põõsasavannides etendub juba kuid kurbmäng, millele naljalt kaasa ei ela. See tragöödia toimub peaaegu hääletult, sest Sudaani lõunaosas asetleidva kodusõja eest saabuvad põgenikud, isegi siis, kui neid on kümneid tuhandeid, tulevad vaikselt. Sudaani valitsusvägede An’idelt visatud pommid on purustanud neist paljude kodukülad ning nüüd on nad rännanud jalgsi lõunasse mööda tolmuseid teid, ajades enda ees oma ainsat varandust — kitsekarja (paljudelt põgenikelt on Sudaani väed loomad konfiskeerinud). Näod on tolmust paakunud, kehad kõhulahtisusest ja veepuudusest — kaks põgenikke kõige sagedamini ohustavat tervisehäda — kurnatud. Tihtilugu pole nad juba nädalaid söönud muud kui kuivi, sahhariinimaitselisi baobabivilju või lalokapuu kibedaid lehti.

Esimene punkt, kus tulijail pärast piiriületust — siiani pole Sudaani võimud põgenike riigist lahkumis takistanud — on võimalik saada klooriga ohutuks töödeldud mudast joogivett ning elementaarset toiduabi — teravilja, soola ja õli –, asub Rumis, Sudaani piirist kolmkümmend kilomeetrit lõuna pool. Kuid ka siin sureb inimesi alatoitluse tõttu iga päev. Medecins Sans Frontiers’i prantslasest meedik selgitab, et kuigi söök oleks nüüd juba olemas, on paljud kaotanud isu. Mõned, eeskätt lapsed, on sedavõrd kõhnunud, et neil pole enam võimalik veene üles leida. Kuulen loo imikust, kes suri hetkel, mil arstid toitelahuse tilgutamiseks tema süvaveeni kätte saada püüdsid.

Ning kuna valdavalt islamiusku põgenikud matavad surnukehad veel samal päeval, ei tea keegi ei surnute arvu ega seda, kui palju inimesi päiksest lõhkikõrbenud maapinnal vaikselt oma edasist saatust ootab. Juni Berglund ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametist (UNHCR) lausub, et Sudaanist on saabunud põgenikke umbes 70 000 ning eeldatavalt on teel veel umbes 40 000 — kardetust märksa enam. UNHCRi esimene prioriteet on saada pagulased ohtlikult piirialalt eemale, kuid 37 000 inimesele koduks olev Doro põgenikelaager on pagulasi juba puupüsti täis, sellal kui Jammami põgenikelaager, kus elab valgetes presenttelkides 35 000 inimest, kannatab tõsiselt joogiveepuuduse all.

Oma esimese öö põgenikelaagris veedangi Jammamis. Tualeti asemel on maapinda uuristatud haisev auk ning pesta oleks end võimalik kopsikust, kuid vett on piiratult, vaid 7–8 liitrit päevas inimese kohta. Söögipoolis on lihtne — UNHCRi töötajate päevane ratsioon koosneb enamasti kitsehautisest ja keedetud riisist, sellal kui põgenikud valmistavad endale süüa väikestel lõketel, hautades läätsi ja sorgoteri. Pärast päikseloojangut on ringiliikumine ohtlik, sest pimeduses tulevad maapragudest välja skorpionid ja maod. Õhus hõljub kibe suitsuving.

Sageli on Sudaanist põgenenud korraga terved külad. 226 inimesest koosnevat kogukonda juhtiv šeik Ramadan Mohamad räägib tõlgi abil, kuidas nad varjasid end pommitamiste eest džunglis kuid, enne kui lõpuks lahkuda otsustasid. Veidi väiksema põgenikesalga eesotsas seisev šeik Muhmin Joda Hanad kaotas sõdurite eest põgenedes oma vana ema, kes piisavalt kiiresti joosta ei jaksanud. Olukorras, kus Sudaani väed on lõunas absoluutse kurjuse sümboliks, ei taha mees mõelda, mis temast oleks saanud. Väidetakse isegi seda, et Hartum hukkab poliitilistel kaalutlustel omaenda sõdureid, keda kristlik Lõuna-Sudaan on sõjavangist vabastanud.

Rumis söövituvad mu mällu pildid, mis kergesti ei unune. Kuidas mitte mäletada õlgkollases kleidis naist, kes on põgenedes jätnud maha kõik muu, kuid võtnud siiski kaasa tähtsaima varanduse — vana transistorraadio, mida ta juba kaks nädalat kuulata pole saanud?

Kuidas unustada kõrvetava päikse eest räbaldunud varikatuse alla varjunud särasilmseid lapsi, keda kantseldab vanem naine, ja ühel hetkel minuni (kuid mitte veel ilmselt lasteni) jõudvat arusaama, et need lapsed on teekonnal kaotanud oma ema? Ma mäletan ikka veel väikest vaikivat tüdrukut, kes on kandnud kümnete kilomeetrite kaupa süles valget kana, ja maaniulatuvas rüüs meest, kes on põgenenud katkise sadulaga jalgrattal. Inimeste pikast teekonnast vermeis jalgu ning räbaldunud jalanõudsid (sageli on kummikalossid pärit eri paaridest). Suurte silmadega imikuid, kelle on vinnanud selga neist vaid neli-viis aastat vanemad õed-vennad. Seda, kuidas keegi ei nuta. See, kui vaprad ja vaiksed on Aafrikas kõige väiksemad, mõjub läänemaailma sageli tujutsevate lastega kõrvutades uskumatuna.

Et põgeniketulvaga hakkama saada, on UNHCR rajamas Ülem-Niiluse osariiki ka kolmandat põgenikelaagrit asukohaga Yusuf Batilis, kuid kõigi inimeste majutamiseks vajalikud telgid (ühte telki peab mahtuma kuni 8 inimest) pole veel kohal — nende saabumine võib võtta aega päevi, kui mitte nädalaid. Seega evakueeritakse veoautodega Rumist esialgu peamiselt lapsi, vanureid ja teisi enim ohustatuid, üritades pere- ja kogukondi võimalust mööda koos hoida. Nii see, kuidas autokastidesse upitatakse sülelapsi, kui ka see, mismoodi kasti püüab trügida ka neid inimesi, kellele lahkumisluba veel antud ei ole, toob oma ängistavuses meelde Titanicu uppumise. Ning tulvaveed on tõepoolest tulemas. Juunis algavad paduvihmad, mis muudavad sügavaks poriseks mülkaks kõik need punasest savist koosnevad teed, millel isegi praegu pole võimalik sõita kiiremini kui 30–40 kilomeetrit tunnis.

Ööl enne seda, kui Mabanist lahkuma pean, hakkabki silmapiiri tagant kostma kauget kõminat. Laagri väliköögis vingerdab külmkapi taha peitu mürgine tuhatjalgne, sellal kui lambi poolt liivale joonistatud mõnemeetrisest valgussõõrist tormavad kõndivast inimesest kiiremini läbi peopesasuurused kahvatupruunid kaamelämblikud, kelle hammustus pole küll eluohtlik, kuid väga valus sellegipoolest. Kuid halvim on teadmine, et vihm muudaks tümaks ka Mabani kõigest 600 meetri pikkuse sillutiseta lennuraja, mis tähendaks omakorda, et ühemootorilisel Cessnal, mis mind Malakalist põgenikelaagrisse tõi ja nüüd ära peaks viima, poleks enam võimalik siin maanduda. Märgina ohtudest, mis Kesk-Aafrikas lennureisidega kaasnevad, lösutab lennuraja ühes servas kahemootorilise kõveraks väändunud propelleritega lennuki vrakk — selle piloot sõitis rajalt välja kõigest kahe nädala eest.

Koidikul sajabki, vaikselt ja monotoonselt. See pole mingi troopiline äiksevaling, kuid isegi tibutamine muudab maapinna sedavõrd pehmeks, et kõndides koguneb kingatalla alla süsimust mitmesentimeetrine savikorp. Kuigi laagrit ümbritsev võsa on muutunud tolmu maha pesnud vihmas rõõmsalt heleroheliseks (ja Lõuna-Sudaani värvid on seninägematud ka muidu, ulatudes türkiissinistest lindudest puutüvede ereda roostevärvini), on ängistus ilmne. Mabani põgenikelaagri elu juhtiv ameeriklane Nathan — endine sõjaväelane, kelle leian ühel ööl vaatamas nukralt sülearvutist Afganistani sõjakäigul tehtud pilte — ei pea katset autoga Malakali jõuda enam mõttekaks. Veelgi võimatum oleks sõita autoga Jubasse — see teekond võiks võtta aega nädalaid. Seega terendab oht jääda Mabani laagrisse vangi vähemalt kolmeks päevaks, mille järel peaks toimuma järgmine UNHCRi poolt tellitud lend.

Kella kümne paiku muutub ilm taas, ettearvamatult nagu Lõuna-Sudaanis kombeks. Pilved hajuvad ja koos ereda päiksepaistega murrab end maapinnani troopiline kuumus. Vahepeal hajuma hakanud lootus naaseb koos kuuldusega, et seekord olevat Malakalist Mabani poole teele saadetud helikopter ja mitte lennuk. Kui hiiglaslik MI-8 lõpuks saabub ja end purjus põrnikana tuigerdades maandumisrajale asetab, hüppab sealt välja kolm pilooti — tüüakad, beežides kombinesoonides venelased. Pooleteisetunnine lend üle kollakasrohelise, kohati täiesti paljaks raiutud maastiku möödub sõnatult. Mürin on kõrvulukustav.

Päeva lõpuks — pärast ümberistumist Malakalis ja kõigile ootamatut vahemaandumist Rumbekis — saabume Jubasse. Äikese-eelses leitsakus tõttavad üle lennujaama ka Sudaanist saabunud “naasjad” — need Lõuna-Sudaani päritolu inimesed, kelle Hartumi režiim oma riigist lahkuma sundis.

Kui veel aasta eest usuti, et Sudaani ja Lõuna-Sudaani kodanikud hakkavad vastastikku nautima Nelja Vabadust — õigust üksteise territooriumidel vabalt reisida, elada, kinnisvara omada ja tööd teha –, siis pärast naftamaardlate tõttu lahvatanud tüli on purunenud kõik illusioonid. Kuulen, et vaid mõned päevad varem — 27. mail — oli Juba kohal tiirutanud tundmatu An, mis end lennujuhtidele identifitseerimast keeldus. Üldise arvamuse kohaselt oli see Sudaani sõjalennuk.

Jubast lahkumine toimub sama kaootiliselt kui saabumine. Karjuvatest ja kätega vehkivatest inimestest täidetud lennujaamas lohistavad reisijad oma pakke suure kaalu ja kipaka puulaua taga tegutseva check-in’i vahel.

Kuskilt luugist raksatab passi maalt lahkumise tempel, mis sest, et reisija tegelikult veel kuhugi läinud ei ole. Kui Egyptairi lennuk ähvardavate äiksepilvede kiuste lõpuks õhku tõuseb — lennufirmal on kaasas oma turvamehed, kes inimesed uksel üle kobavad — on kergendus märgatav.

Põgenikel, kes jäid maha Lõuna-Sudaani põhjaossa, pole aga kuhugi minna. Nende ainus lootus on leida veidi sellist vett, mille joomine ei tooks kaasa haigusi ega surma.

Leida veidi muud sööki peale kibedate puulehtede. Leida koht, kuhu vihma ja öö eest varjuda.

Et päevi ja nädalaid väldanud kõndimine ükskord otsa saaks.


Lõuna-Sudaani põgenike päästeoperatsioon vajab hädasti raha. Rohkem infot Lõuna-Sudaanis toimuva ja toetamisvõimaluste kohta võib leida ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti leheküljelt http://www.unhcr.se/en/the-un-refugee-agency.html.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Registreeritud (2) Anonüümne (5)
Jäta kommentaar
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare