Hiina väärib avastamist

 (2)
                 
Eesti Ekspress
Hiina väärib avastamist
Skulptuur Kung-Fu templi territooriumil: Annab aimu, millise spordialaga on tegemist. (Foto: Vambola Paavo)
Vaevalt oskasin tudengipõlves unistada, et kunagi astun suurel Hiina müüril ja pildistan keisripaleed “keelatud linnas” õhkab Vambola Paavo.

Pekingi lennujaamas tervitavad riiki saabujat hieroglüüfidega loosungid ja riigijuhtide pildid. Kui olen ulatanud piirivalvurile migratsioonidokumendid ja selgitanud reisi eesmärgi, käsib mundrimees mul otse vaadata, skännib näo arvutisse ja võrdleb seda passist vastu vaatavaga. Klapib. Hiina väravad avanevad. Pilkases pimeduses adun bussiaknast ähmaselt lähenevat suurlinna.

Õnneks tuleb pealinnas konutada vaid pool päeva, ajavahega alles harjub. Varsti peaks avanema teistsugune Hiina.

Sõit Pekingist ligi 800 kilomeetrit eemal asuvasse Luoyangi vältab natuke rohkem kui viis tundi. Rong oli igal juhul nüüdisaegne, mugav ja ülimalt kiire. Hiinlannadest vagunisaatjad, kes kogu aeg midagi pakkusid, nägid mundris välja nagu portselanist nukud. Algelisel tasemel pursiti isegi inglise keelt.

Suupisted ja joogid olid imeodavad.

Hanani provintsi keskus Luoyang oma 11 miljoni elanikuga on sama suur kui Pariis. Kuna linn asub pehmel pinnasel jõe kaldal, on siin sageli üleujutusi. Viimati ähvardasid tulvad paari aasta eest. See ei võimalda hiigellinnas rajada metrood. Liiklemine käib autode ja bussidega. Tipptundidel on ummikud meeletud. Kogu segaduses pääsevad kõige kiiremini edasi jalgratturid. Luoyangis lammutatakse hoogsalt kõike, mis rajatud 60.–70. aastatel. Hruštšovkad loovutavad koha 50-60korruselistele kõrghoonetele ning nende juurde kerkivatele moodsatele kaubakeskustele ja peentele restoranidele. Kohalikud budausu templid on üheülbalised ja natuke kõhedusttekitavad. Elamuse sain hoopis sadakond kilomeetrit eemal Shaolini templis, kus etendati kung-fu show’d. Noorim osaleja seal oli 7aastane poiss, kes paindus nagu kass. Kung-fu koole on Hiinas ligi kaheksakümmend ja õpilasi neis mitu tuhat. Shaolini kloostris treenib ja mediteerib kokku 200 munka. Neli korda päevas etendatakse turistidele omapärast vaatemängu. Paarkümmend munka on pärit ka Euroopast ja Ameerikast. Eestist polnud keegi seal midagi kuulnud.

Luoyangi südalinnas sattusin omaaegse Mingi dünastia matmispaika. Aastatel 2004–06 arheoloogide poolt välja kaevatud hauakambri kohale oli hiljuti kerkinud interaktiivne turistidele mõeldud muuseum. Klaaskuplite all avaneb pilgule mitme tuhande aastane ajalugu koos ajastule omaste esemetega. Kõige tutvustamisele aitavad kaasa tänapäevased elektroonikaimed. Pildistamine on mõistagi keelatud, hõlma alt õnnestub paar klõpsu teha. Kui saalides ringi liikuvad turistid hakkaksid kõik oma kaameratega eksponaate jäädvustama, siis mõjuksid välklampide sähvatused maapõues lebanud esemetele hävitavalt.

Hiina autotööstuse kiirest arengust annab tunnistust neljarattaliste rohkus. Suurlinnades vältab tööle sõitmine tunde. Lihtrahva autodena domineerib kohalik toodang ja paarikümne aasta tagused Volkswagenid ja Citröenid. Neid valmistab Hiina kunagi ostetud litsentsi alusel.

Pekingi tänavapildis hakkavad silma hirmkallid linnamaasturid ning Audi ja Mercedese viimased mudelid. Kohaliku toodangu ja korealase saab kätte umbes 3000 euroga. Keskklassi Nissanite, Subarute ja uuemate prantslaste eest tuleb välja käia umbes 7000 eurot. Kui maapiirkondades ja provintsides on hiinlase keskmine palk 1200 jüaani (1 euro = 8 jüaani), siis Pekingis on väikseim palk 1500 jüaani kuus. Haritud hiinlane teenib pealinnas üle tuhande euro kuus ja see on juba suur raha. Üldine elu on odav ja kulutused transpordile taskukohased. Bussipilet maksab meie rahas 10 senti ja bensiini liiter veidi alla euro.

Provintsides hakkab silma vilgas ehitustegevus. Kerkivad kõrghooned on mõeldud kortermajadeks. Ruutmeetri eest peab provintslane välja käima oma kuupalga. Kolmveerand valminud hoonetest on praegu tühjad. Maaklerid on hädas, sest ostjaid napib, paaniliselt kardetakse kinnisvaramulli lõhkemist. Hiina majandus jahtub. Pekingis ei jõuta aga nii palju ehitada, kui nõutakse.

Kummitav maapuudus sunnib kõrgusse. Uued pilvelõhkujad on paarisaja meetri kõrgused ja neid tuleb üha juurde. Pealinnaski on viimase poole aastaga täheldatav huvi raugemine uute äripindade ja korterite vastu. See teeb võimud murelikuks. Mitmetasandilised ristmikud ja tänapäevased magistraalid ei suuda aga lahendada kasvavaid ummikuid hoogsalt arenevate linnajagude vahel.

Moodsatele hiinlastele on vastukarva piirangud valuuta omamisel ja ostmisel, kui reisitakse välisriikidesse. Hiinlane saab dollareid, eurosid või franke soetada välispassi ja lennupileti ettenäitamise korral, siiski piiratud ulatuses.

Tegin heateo kaunile Šveitsis õppivale hiinlannale, ostes talle pangas mitme tuhande jüaani eest franke. Hiinlanna rõõm valge inimese abi üle oli piiritu. Meie hilisemas vestluses lobby-baaris kirus Baselis juristiks õppiv neiu südamest punavõime ja noorte jätkuvat umbkeelsust. Olümpiamängudeks õpetati inglise keelt kampaania korras, ent sellega asi piirdus. Ainsad kohad, kus Hiinas saab inglise keeles asjad muretult joonde ajada, on Pekingi rahvusvaheline ärikeskus, Capital Airport ja Hongkong.

Pekingis otsustasin külastada Hiina müüri. Keskpäeval valitseb seal rahvaste ja keelte paabel. Sajad bussid stardivad pealinnast hommikul vara. Inimmass müüril kannab endaga kaasa. Pisut kõrgemal asuvale pagoodile tõustes tajusin, et kui tahad midagi näha, pead massidest eralduma. Avanenud vaade tasus ennast ära. Hiinlasega kauplemine on omaette oskus. Kui öeldud hinnast poole maha tingid, oled meister. Igal juhul koorida ma ennast ei lasknud. Müüril liikumine eeldab treenitust ja vastupidavust, tõus on pidevalt 45kraadise nurga all ja võtab hingeldama. Enne tagasõitu Pekingisse teen peatuse kohalikus portselanitehases, et koju midagi hiinapärast osta. See õnnestub, aga tingida fikseeritud hindadega poes ei õnnestu.

Pealinn Peking oma 19 miljoni elaniku, tohutute ummikute ja 200–300 meetriste kõrghoonetega on muljetavaldav. Siin saad lõpuks aru, et tegemist on maailma äri ja poliitikat suunava keskusega. Kohaliku kultuurieliidi ja teletähtede Meka on linnajagu nimega Hutong Tiananmeni väljaku ja Keelatud linna läheduses. Sellesse meie mõistes agulisse on elamise soetanud kohalikud staarid.

kui hurtsikut meenutava maja ees ripub nööril pesu ja ukse kõrval tõmbab pilku praht, siis nurga taga seisab Lexus või džiip, kuhu istub tuntud saatejuht või näitleja. Elamusrohke lõunasöök sai teoks Hutongis elava Kilgi Liu kodus. Mees nimega Liu Bang oli esimene, kes sai kümme aastat tagasi võimudelt loa hakata kodus toitlustama välismaalasi. Gurmaanseid elamusi on pakutud enam kui tuhandele turistile. Tema pool on einestanud Jaapani peaminister oma prouaga, Norra elunautijast prints, Pekingi linnapea, rääkimata väiksemat sorti VIPidest Euroopast ja Ameerikast. Praegu on mehe lõunasöögid in vene rikkurite hulgas.

Liu eriline hobi on kilkide kollektsioneerimine, selle kogu pärast hakkasidki kohalikud teda Kilgi Liuks kutsuma. Viimase Pekingi päeva õhtul jõuan käia kohalikus tsirkuses. Etenduse järel tõded — kus on üldse inimvõimete piirid. Hiina tsirkus on maailmakuulus. Enne äralendu haukasin ärikeskuses paar suutäit kuulsat pekingi parti. See osutus aga üsna maitsetuks.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused