See tuletas Tanjale meelde ühe teise loo Ukraina ja ­ameeriklaste kohta. Pavlogradis, mis asub Dnepro­petrovski ja sõjategevuse vahepeal, asub suur sõjatööstuse keemiatehas. Kunagi 90. aastatel lepiti kokku, et see tehas utiliseerib mingeid ameerika sõjaväe vanu rakette. Ikka raha eest. See suvi, kui toodi raketid, oli väga palav. Palavus ja raketid aga käivitasid koosmõjus kuulujutu, et jahutusseadmete puudumine tehases võib tekitada võimsa plahvatuse. Tõde oli seal niipalju, et tehas oli tõesti esitanud mingil ajal taotluse jahutusseadmete ostuks ja tehases oli ka raketikütuse jaoks mõeldud kemikaale, mis võisid vale kohtlemise korral plahvatada. Siis juhtuski nii, et keegi “ekspert” ütles, et kui see kogus ameerika rakette Pavlogradis plahvatab, siis on kogu Dnepropetrovski oblasti asemel suur auk. Väljas aga ligines temperatuur 40 kraadile. Keegi ei mäleta täpselt, kust paanika algas, ent ühel hetkel tulid mõned lapsevanemaid lapsi kooli otsima, et nendega kohe linnast välja sõita. Tanja helistas siis emale, kes töötas haiglas otse keemiatehase kõrval. Et mida teha, teised juba põgenevad. Ema oli siis võtnud aja maha ja veidi aja pärast helistanud tagasi, et rahunegu Tanja maha. Tehase direktor oma lastega mängivat mänguväljakul, mis on samuti tehase kõrval. Ja tõepoolest, plahvatust ei toimunud. Kuid ameeriklased ehmusid sellest kuumast siiski sedavõrd, et lasid jalga ja jätsid raketid maha. Need pidavat veel tänapäevani seal kusagil Pavlogradis vedelema.