Kompassita tundmatusse ehk paar hetke klounmatkaja päevaraamatust
Mõõdan maakaarti üht-ja teistpidi ning olukord tundub täiesti lootusetu. Lisaks on antud lubadus külastada sõpru Barce-lonas. Nõnda asumegi teele -autoga, plaanita ja üsna ootusteta. Kuid Püreneed jäävad ilmselgelt risti tee peale ette. Haarame bensiinijaamast Michelini atlase, kus vähemalt Prantsusmaa puhul on märgitud ka mat-karajad, ning juhuslikel kohvipausidel veame sinna sõrmega kriipse ja rõngaid.
Juba esimesel päevaretkel eksime ära, mis organiseeritud turistipürkonnas ei tähenda küll enamat kui üksjagu planeerimata jalavaeva ja kuradite vandumist. Tasub aga nentida, et ka märgistatud mägirajal on eksimine võimalik. Kuid torssis meel ja lendu lastud kuradite sakris kasukad saavad kur-vilistel mägiradadel kaunitest vaadetest silutud.
Kui hommikul magamistoa ukse avame, astub sisse Härra Eesel. Treenitud haistmismeelega asub ta pikemat sissejuhatust pidamata meie varustusekaste skaneerima.
Enne pimeduse saabumist oleme tagasi kohvipotiga ühel ruutmeetril. Vein allikasse, kala grillile ja päikeseloojangu viimaste kiirte hääbudes jääme päevaga ütlemata rahule.
Väärtuslik informatsioon varjulises põõsas
Järjekordset rõngast kaardile vedades panen näpu järvele, millele on lahkelt kolm tärni antud. Pont d'Espagne. Mismoodi tärne täpsemalt jagatakse, on pisut ebaselge. Kolm tärni loomaaiale tõstab meie kulmud igatahes juuksepiiri-ni. Järv mägiorus, mille ümber üksjagu matkaradu tikitud, kut-
sub aga esile üksmeelse rahul-olumõmina.
Pimeda eel oleme kohal. Olematu külake enne lubatud atraktsiooni on täis eri suuruses silte. Hoiatavaid ja infor-meerivaid. Et raskeveokid ei ole üles lubatud, et köisraudteed lähevad siit sinna ja sealt tänna. Parkimisvõimalused sellised ja sellised. Ja siis veel ühtteist puhtas prantsuse keeles. Prantsuse keel on meil piisav, et siltidele vähemalt kolm võimalikku tähendust anda. Otsustusvõimele selline tulemus ergutavalt ei mõju ja hetkeks ei oska midagi tarka teha. Pole kelleltki küsida ka, sest küla osutub tegelikult turistide teenindusjaamaks ja kõik on ära koju läinud.
Kuna päris pimedani on veel aega, otsustame üles sõita ning kiirelt kiigata, mis ja kuidas. Läbinud käänulise mägitee, tutvume lähema informatsiooni ja lubadustega. Kurjad sildid on suuremad ja kirkamad (oma olematu prantsuse keele toel tundub, et need on kurjad ja keelavad). Sõidame alla tagasi. Ehk on hommik õhtust targem.
Täiesti juhuslikult, perfektset kämpingupaika või siis tegelikult küll intiimsemat sorti vajadustele sobilikku põõsatagust otsides, avastan olematus suuruses viida, et matkara-da üles algab siit ja võtab aega umbes poolteist tundi. Kuna autoga üles saamine ei olnud sugugi "suts ja kohal", tundub see uskumatu. Hommikuks aga oleme jõudnud üksmeelsele otsusele, et poolteist tundi kõlab mitte eriti tõsiselt võetava jalutuskäiguna ning hakkaks ikkagi astuma.
Üsna kiiresti saab selgeks, et mul on selle "mitte eriti tõsiselt võetava j alutuskäigu" jaoks täiesti sobimatud jalatsid: kerged matkasandaalid, mille tallad juba siidiselt siledaks kulunud. Kuid rada on kohati järsk, tükati kaetud lahtise kivi ja juure-rägastikuga. Siin-seal muudavad nirisevad allikad astumise uisuväljaku ületamisega võrreldavaks ettevõtmiseks ning paaris kohas tuleb läbimiseks ka esijalad maha panna. Huvitav, mitu korda olen enesele lubanud, et kui täpselt ei tea, kuhu minek, ja laudteed silmapiiri ei mahu, on saapad alati õige valik. Ja ometi on otsus minna jala üks parimaid terve puhkuse jooksul.
Rada kulgeb kümnete suuremate ja väiksemate koskede lakkamatus kohinas. Ühest lummavast vaatest lahutab teist minutite jagu astumist. Normaalse tervisliku seisundi puhul läbitav igaühele. Ja olles ära näinud järve, mis on vaieldamatult kaunis, ei saa kuidagi aru, miks viide parimale osale Pont d'Espagnest on märgitud vaid kõrvalises nurgataguses peaaegu olematu sildiga.
Sukeldume, pea ees, probleemidesse
Lõpuks suudame ka midagi planeerida: Pic du Midi de Bigorre. Sellel on kõrgust 2877 m ja see lubab suurepäraseid vaateid ümberkaudsele mäestikule. Autoga saab Col du Tour-maleti, mis on 2 km kõrgusel. Sealt on mäeni 5-6 km minna ja siis viimane kilomeeter kõrgusse rühkida.
Hommik embab meid vihma, halli ja jahedusega. Pilved ronivad laisalt üle ja ümber ümbritsevate mäetippude. Vahime taevast ja venitame. Meil on küll veekindel riietus seljas, aga üsna päevinäinud ning siit-sealt lekkima hakanud. Ei ole midagi vastikumat, kui külm ja märg olemine, ükskõik kui imeline vaade sinu ees ka parasjagu laiutab.
Pärast paaritunnist konutamist ilm selgineb ning hakkab lubama. Asutame suure hurraaga minema. Olles harjunud populaarsete turistiobjektide organiseeritusega, et mitte öelda kommertslikkusega, jääme omaenese rumaluse tõttu vee-hätta. Järve kaldal hägust vett ja sõraliste jälgi takseerides kahetsen siiralt, et siiani enesele veepuhastusfiltrit hankinud pole. Rohkem matkajaid rajal ei
paista ja ega keegi ka kanistritega vett kaasas vea. Esimest korda elus puutun kokku kergel kujul kõrgmäestiku sündroomiga.
Oleme punktis, kus ilmselt tuleb enne tippu tagasi minna. Istume pikema pausi ja mõõdame kõrgust, mis veel läbida oleks vaja. Väsimus ja pea-ringlus taanduvad ning ka kerge peavalu annab järele. Mägede jumalad on meie vastu armulised: saame vett ja jõuame tippu.
Vahepeal on ilm taas helistikku muutnud ja mäe hellalt pehmesse pilveudusse mähkinud. Tundidepikkuse rühkimise ja dehüdratsiooni järel avaneb meile suurepärane vaade tühjusse. On vaid lõputu valge, mis tekitab maailmalõputunde. Siin-seal, justkui narrimiseks, aimatavad varjud sellest, mida uduloor eneses peidab. Pic du Midi saab koha nimekirjas "Ebaõnnestumised, kuhu tuleb tagasi minna".
