Magaluf ei maga!

Auhindade peale võiduseks, padujoove ja kanni­balis­mile õhutav vannisool: Mallorca tundmatut palet tutvustab režissöör Hardi Keerutaja.

Üheksakorruseline kortermaja rannas. Lift peatub kaheksandal korrusel. Hispaanlane, kes ukse avab, on eestlasi näinud harva. Natuke liiga harva on remonti näinud ka tema kolmetoaline üürimiseks mõeldud korter, mille rõdult avaneb vaade öisele vahemerele. Vasakule jääb rahulik Palma nova, kus liiguvad hotelli, söögikohtade ja rannatoolide vahet peamiselt euroopa perekonnad. Pikk rannajoon ja hotellid söögikohtadega. Hallipäine korteriomanik viipab pead vangutades paremale poole, kuhu jääb Magaluf: “Aga seal on palju lärmi.”

Esimesel õhtul esimeses restos näljasena teed ikka lolli valiku. Istume tänavaäärses söögikohas, pea kohal rohekassinised sünteetilistest ribadest varjud. Omanik, 50ndates karmi näoga hispaanlane, paneb meie saabudes juba lokaali kinni, kuid mõtleb siis ümber ja juhatab meid lauda, viskab ette menüüd ja jääb pastakat klõbistades ootama. Palume minuti mõtlemisaega. Ta läheb korraks eemale, et olla kohe tagasi ja küsida, kust me pärit oleme. Menüüs on kõike – pitsad, burgerid, hot-dog’id, salatid.