Mu Himaalaja kodu
Kuigi ööd on Põhja-Indias külmad ja koldesoojuseta, kadestab Ingvar Luhaäär siiski neid, kes kõik talved sealses karguses veeta saavad.
Himaalaja eelmägedes, kus annavad tooni metsaga kaetud mäeahelikud, on taamal näha juba ka lumiseid tippe. Paljud vanad kohanimed sisaldavad siin tõdemust, et ollakse inimeste maailma lõpus. Kuid edasi – seal, kus on lume kodu (sõnad hima laia tähendavadki hindi keeles just seda), algab ju jumalate maailm! Kui palju on siin püstitatud Šiva auks pungakujulisi kivist templeid, otsas metallteravik. Piksevarras? Oma üllatuseks saan teada, et just nii see ongi mõeldud. Ma ei tea ühtki teist usundit, kus kutsutaks oma jumalat kohale sellisel rabavalt vägeval viisil.
Templeid ümbritsevad himaalaja seedrid on mitu korda jämedamad kui meie kuused, okkad pikad ja pehmed, tumerohelised, tüvekrobedused meenutavad tuhmunud betooni – suursugused puud. Samas tuuakse sulle süles hoidmiseks ja pildistamiseks – mõistagi väikese tasu eest – harukordselt koheva villaga valgeid punasilmseid jänkusid. Orgudes on riisipõllud, teel mängivad ahvid, keda koerad kihutavad aeg-ajalt puude otsa. Pärdikud on tähelepanelikud ja vilkad, napsavad turistilt banaani või lausa koti banaanidega; inimesed on nende kogemuse järgi aeglased ja kohmakad olevused, keda ei maksa eriti karta.
Kärestikuliselt jõelt kostab paadisõitjate õudusoigeid. Tõelisi sportlasi näeb harva, enamasti istub suure kummipaadi päras kohalik proff, kes püüab suurematest kividest mööda tüürida, kiivrites ja päästevestides kaasasõitjate osaks on vaid paadipardaid ümbritsevast nöörist kinni hoida ja karjuda.
India Himaalaja pealinnas Shimlas väärib vaatamist omaaegne asekuninga loss, millest suviti valitseti kogu briti Indiat – inglastele oli tasandiku 40kraadiline kuumus ikka liig mis liig. Loss on sedavõrd koloriitne, et sellest sai Sigatüüka kooli prototüüp Harry Potteri filmides.
Hotelli tuleb siinkandis hästi valida: kahese toa 20 euro eest võid saada sellise, mis on külm kui hundilaut, võid aga leida ka täiesti õdusa konditsioneerküttega. Meie mõistes kütmist siinkandis ei tunta, isegi inglased ei suutnud juurutada kohalike hulgas kaminakultuuri – mis oleks siin talvel ometi väga mõnus –, küll aga on arenenud tihkete vammuste ja 10 cm paksuste tekkide kultuur. Meie esivanematel ei saanud tekkidagi niisugust mõtet, et võib-olla veab kevadeni välja ka ilma kütmata, siin aga küll: päeval päikese käes on temperatuur kakskümmend kraadi, öösel nullilähedane. Kunagi ei pea sel aastaajal küsima, milline ilm on homme, sest niipea kui päike tõuseb, särab ta pilvitus taevas õhtuni.
Kohati on järsud mäeküljed tihedasti täis ehitatud mitmekorruselisi maju. Ilmselt on esimene asi, mida siin tuleb lapsele õpetada: vaata, et sa koduuksest välja astudes kuristikku ei kuku!...
Siinne kant on olnud koduks kahele sedavõrd silmapaistvale loovisiksusele nagu dalai-laama ja Nikolai Roerich. Majas, kus suur vene kunstnik ja usuline mõtleja maalilises Naggari mägikülas kakskümmend aastat koos naise, poegade ja nende naistega elas, on nüüd selline huvitav muuseum, kuhu sisse ei lasta, kuid saab teha ringi maja ümbritseval palkonil ja iga toa aknast sisse vaadata. Akna kohal on ka kirjas, kelle tuba see oli ja milleks seda kasutati.
Esialgu nagu imelik: lapsepõlvest on meelde jäänud, et võõrast aknast sisse vaatamine pole viisakas, aga saame sellegagi hakkama. Siin käis Roerichil ka palju kuulsaid külalisi, nagu Nehru ja Indira Gandhi.
Mitmes spetsiaalselt selleks ehitatud hoones on nüüd välja pandud suur osa kunstniku Naggaris valminud loomingust. Enam kui ta sügavsinistes, valgetes ja pruunides toonides himaalaja vaated mõjus mulle üks veneaineline maal: hämaruses rohmakavõitu valgeseinaline kirik, sellest välja valgunud kuldne voog, milles võib vaid aimamisi näha üksikuid kirikulippe ja riste – “Ülestõusmispühad”.
Majast kõrgemal mäenukil on suurte seedrite all seegi kiviplaat, millel põletati Roerichi maine keha. Naggar on saanud nüüd venelastele lausa palverännukohaks, kusjuures kodumaal pole suhtumine suurmehesse sugugi ühene; õigeusukirik on ta õpetuse isegi ametlikult hukka mõistnud. Eks Roerich oli ka üks New Age’i eelkäijaist. Nüüdseks on seda energeetilist maailmapilti ja Ida usunditest õppimise ideed juba tunduvalt edasi arendatud, kuid raskelt läheb ikkagi mõne iseenesest väga lihtsa asja omaksvõtt, näiteks, et aeg oleks näha kogu inimkonna usuelulises kogemuses ühtset tervikut või et seksuaalsusel on usuelus oluline roll. Ootan, et Eestis mõni ärksam pastor teeks oma koguduses noortele õpiringi, kus uuritaks ka teisi usundeid – ise nad ju on ometi usuteaduskonnas õppinud ka võrdlevat usuteadus. Pretsedent on täiesti olemas, eks öelnud Uku Masing: “Tänan Jumalat Jeesuse Kristuse läbi, et olen mõistnud Buda õpetuse.”
Himaalaja põlisrahvas on väikest kasvu ja süsimustade juustega, Dharamsala tänavapildis hakkavad aga aina enam silma lillades rüüdes iseteadvate nägudega tiibeti mungad. Kartused, et tiibeti kultuur sureb paguluses välja, on õnneks küll täiesti alusetud, Himaalajas see nüüd lausa õilmitseb. Dehradunis on valminud tohutu luksuslik stuupa (muidugi tänu ameerika ja euroopa poolehoidjailt kokkuvoolanud rahale), mis on ometi täielik kitš. Hoopis parema mulje jätavad Padmasambhava kullatud hiigelkuju Rewalsari järve ääres ja uhiuued templid, kloostrid ja tiibeti stiilis aiad Dharamsalas. Imetlusväärne, kuidas üks väike rahvas on suutnud paguluses end oma vaimuvara abil sellisel määral maksma panna, et võib lubada endale isegi teatavat kõrkust: selle asemel, et korralikult inglise keel ära õppida – nagu pagulasele kohane –, panevad tiibeti keelt õppima kõiki, kes soovivad nende õpetusest sügavamalt osa saada...
Kui Shimla-Mandi-Manala joonel leidub metsaga kaetud mäeahelikke kõvasti üle saja kilomeetri, siis Dharamsala kandis on neid ainult mõni ja juba tõusevadki su ees ületamatu müürina püsti lumega kaetud kaljumäed, mis annavad siinsele maastikupildile aukartustäratava suurejoonelisuse.
Reklaamid mulle üldiselt ei mõju, kuid nähes plakatit, millel mägimaastiku taustal üles rivistunud hotellipersonal hüüab: “Tulge peagi tagasi oma himaalaja koju!”, tulid küll pisarad silma. Miks mitte tagasi tulla, kui siin on nii hea just siis, kui meid kodumaal rusub troostitu hilissügis, ja kui siin elada on kolm-neli korda odavam (maitsva vürtsika supi saab näiteks 40 eurosendi eest ja tänavatoitlustus – mis on küll ka üksjagu ohtlik – ei maksa meie mõistes üldse midagi) – kalli lennupileti aga võib kompenseerida, ostes kaasa midagi eripärast müügiks oma tutvuskonnas, kas või tõeliselt häid viirukipulki – nagu toob neid minust veel palju fanaatilisem India-rändur, Jõgeva poiss Hillar Terävä. Olen mõelnud: tore oleks elu lõpul tõdeda, et ühe aasta oma elust olen veetnud Indias. Paljude eri reiside kogusummana hakkab mul nüüd üksteist kuud täis saama, Hillar on aga kõik sügised-talved enamasti Indias.
Huvituseta pole ehk seegi, et kõik, millest ma siin kirjutasin, ei paikne mitte mingites tohututes avarustes, vaid umbes Eestimaa-suurusel maa-alal.
