Reisiarvustus: Kreeka lennuliini kärpimata tiivad

Marsruut: Istanbul-Ateena-Beirut

Klass: turist Aeg: veebruar 2015

Aegean Airlinesi (A3) pilet Türgi pealinnast Liibanoni maksab paar nädalat ette ostes vaid 90 eurot, mis on vähem, kui Estonian Airi hinnatasemega harjunu uneski aimata oleks võinud. Erinevalt kodumaise pääsukompanii säästuproduktist pole Aegean aga odavteenuse pakkuja. Tõsi, soodsaimad GoLight-piletid ei sisalda pagasivedu (23kilose kohvri vedu kohalikel lendudel maksab 17 eurot, peagi avataval “pikamaaliinil” Tallinna 40 eurot), kuid kord ruumika Airbusi pardale jõudnud, hakkab prii teenindus kohemaid pihta – esmalt lennufirma klaaskommidega. Õhkutõusu järel serveerivad teenindusvalmidusest lõkendavad stjuardessid tasuta eine (väike karp kuuma pastarooga ning “traditsiooniline seesamiseemnemaius”), mille juurde võib saada pudeli Kretikose veini, mahla või limonaadi. Sama kontseptsioon pisut muutunud kujul kordub ka teisel veidi enam kui tunnisel lennul, kusjuures stjuardesside entusiasmist tekkib uuesti tunne, et võimalus Aegeanis töötada on parim asi, mis nendega vähemasti viimase kolme reinkarnatsiooni jooksul juhtunud on (tõsi, lennujaamast linna sõidavad lennu­emandad koos allakirjutanuga kokkuhoidlikult 5eurose bussiga, mis näib viitavat, et nende palgatingimused pole väga luksuslikud).

Pärast hiigelkahjumis olnud Olympic Airwaysi allaneelamist on Aegeani majandusnäitajad väidetavalt paranenud; netotulu mullu kolmandas kvartalis näidati 63 miljonit eurot. Mismoodi (ja kui kaua) Aegea­nil see õnnestub – ja kuidas saavad nad oma Miles & Bonuse programmis pakkuda Star Alliance’i kuldstaatust vaid 24 000 miili mahalennanuile –, on kärbete- ja kasinusekeskses Põhjalas raske mõista. Esialgu on Kreeka lennukompaniiga lendamine aga otsekui varje täis metsast päikselisse randa jõudmine ning loodetavasti nii see ka jääb. “Forever and forever,” nagu laulis Demis Roussos.