Odavaimates neist pole sageli isegi kõigil istmetel polsterdust (kuigi seinakiri võib hüüatada “Super Deluxe”), sellal kui kallimates (niiöelda sleeper’ites) on võimalik end visata koguni pikali spetsiaalsetele lavatsitele.

700kilomeetrine öine teekond Ravi Travelsi 1+2 asetusega magamisbussis Chennaist Tuticorinisse maksis vaid 900 ruupiat ehk umbes 12 eurot ning pileti broneerimist teostanud reisiagent (pikk protsess, mis nõudis eelnevalt agendi pangakontolt broneerimissüsteemi raha siirdamist ja kulges paljude ohete ja peavangutustega, õnnestudes alles teises teeäärses büroos) küsis oma teenete eest vaid 30 ruupiat (umbes 45 eurosenti) lisatasu. Broneerida oli võimalik isegi koht – valisin lavatsi 15 L, bussi kõige tagumise ja alumise eraldiseisva (bussi vasakpoolses küljes paiknevad romantilised kaheinimesevoodid).

Lärmist, heitgaasidest ja mitmetonnistest raevukalt huilgavaist, kuid kõige fantaasiaküllasemalt kaunistatud sõidukeist umbes tänaval oma bussi oodates näis tulevik küll lootusetu. Kell oli juba
20.47 ning buss pidanuks väljuma kahe minuti eest. Kuid siis, nagu Indias sageli juhtub, ilmus jumal teab kust välja väike valge särgiga mees, vangutas pead, teatas, et olen täiesti vales kohas ning käskis koos kolme kohvriga kohe tuk-tuk’ile hüpata.

Endale ebatavaliselt ma usaldasin teda, ilmselt alternatiivi puudumise tõttu. Aeg-ajalt helistas mees kuhugi ning vadistas murelikult tamili keeles. Poolekilomeetrise kihutamise järel saime ummikusse takerdunud bussi kätte, keerasime rikša tema nina ette ning laadisime pagasi
peale. Kolmeliikmeline meeskond (kellest kaks saatsid öö mööda vahekäigu põrandal norsates, sellal kui üksik juht pärani lahti ukse abil tuulevärskendust saades läbi India öö kihutas) näis mu tulekust teadlik olevat, kuigi isegi kolme peale ei vallanud nad inglise keelt Silveti sõnaraamatu
ühe lehekülje jagu.

Mida veel lisada? Pikkust on lavatsil umbes kaks meetrit ning pisut võidunud roosakaspunased kardinad tagavad privaatsuse (taganedes aeg-ajalt mõne ülesronija varvaste ees), sellal kui padjaks kokkuvolditud tekike näib olevat pestud spetsiaalselt uue reisija jaoks. Lamp ei töötanud,
wifit ei olnud ja WC- ning söögipeatusi tehti vaid kaks (neist viimane kell kaks öösel).

Arvestades kõikvõimalike kastmetotsikute ja krõbinate kogust, millega kaasreisijad end pika sõidu jaoks varustasid, näis uskumatu, et sõiduki kräsulisel põrandavaibal ei sibanud ringi ühtegi
lahkelt mahapudenevatest raasukestest huvitatud eluvormi, kud nii see oli.

Kella viieks hommikul jõudsime sihtkohta, läbihigistatud riietes, ent küllaltki väljapuhanult, pea täis tähti, mis olid paistnud terve öö silma läbi otse voodi kõrval asunud akna.