04.10.2007, 00:00
Seitsmes taevas asub keldris
Massandra dessertveinid on vaimustavad, tõdeb Krimmi alkoholikultuuriga tutvuma sõidutatud Sergei Stadnikov.
Koos Jalta kuurortlinnaga kuuluvad kohalikud hiiglaslikud
Massandra veinikeldrid (neis talletatakse vähemalt miljon eri
aastakäikude pudelit) Krimmi eliitvisiitkaardi hulka. Massandra
asutas “vene veininduse esiisa” vürst Lev Sergejevitš
Golitsõn (1845–1915) keiserliku perekonna rahaga ning
eelkõige kogu Venemaa isevalitseja tarbeks. Suurimad
ehitustööd toimusid aastail 1894–1897.
Sümpaatne, siniste silmadega keskealine naisgiid tegi meie huvirühmale üsna põhjaliku ekskursiooni. Kohati paksu tolmuga kaetud siltideta pudelid mõjusid vähemalt mulle ahvatlevalt lähedastena – ainult ühe käesirutuse kaugusel –, kuid ometigi lootusetult kättesaamatutena, olles paraku elektrivalve all. Kõige vanem aastakäik (hispaania heeres) on säilinud lausa 1775. aastast!
Kuulsin igati õpetliku loo Massandrat tabanud eriti rasketest aegadest: nimelt pidi ettevõte kümne aasta eest majandusliku kitsikuse survel müüma Sotheby’se oksjonil mitu pudelit üle saja aasta vanust kollektsiooniveni. Iga pudel maksis vähemalt 50 000 dollarit. Oksjonil osalemiseks oli Massandra juhtkonnal vaja hankida aga omaaegse Ukraina presidendi Leonid Kutšma isiklik luba.
Veinikeldrite uudistaja saab näha mitmeid huvipakkuvaid fotosid, näiteks Juri Gagarini, German Titovi jt kosmonautide külaskäigust – kõik noored, siiralt-optimistlikult naerusuised ning helgesse tulevikku vaatavad... Kosmosekangelastele üsna lähedal ripub aga tolleaegse Nõukogudemaa juhtide fotojäädvustus: lahtises ZIMis lehvitab töökollektiivile oma legendaarset õlgkaabut partei- ja valitsusjuht Nikita Sergejevitš Hruštšov, limusiini roolis istub suuri päikeseprille kandev Leonid Iljitš Brežnev. Poolteist aastat hiljem kukutab ta Nikita võimult...
Ekskursioonile järgnes ligi neljatunnine (!) Massandra veinide degusteerimine. Ütlen kohe ära oma arvamuse: pakutud kuivad valged ja punased veinid olid üldiselt küündimatud. Kuid see-eest dessert-, port- ning liköörveinid vaimustasid. Isiklikult mulle maitses kõige enam dessertvein “Vürst Golitsõni seitsmes taevas” (magus dessertvein, mis mulle meenutas mõnevõrra Kreeka Patrase piirkonnas kääritatavat Mavrodaphnet), nagu ka “Porutšik Gõlitsõn” ning “Oreanda kuiv heeres” (maitse on niivõrd eriskummaline, et isegi Hispaanias ei toodetavat niisugust heerest). Siinsele rõskele sügis-talihooajale peaksid just säärased veinisordid sobima.
Tagasi tulles degustatsioonitseremoonia juurde, märgin: lõpuks ei suutnud ma kõike pakutavat enam edasi eksamineerida. Tõstsin sõna otseses mõttes käed üles. Pole sugugi välistatud, et meisse suhtuti Massandras erilise hellusega, kuna see veinitehas töötab käsikäes oma hea eesti partneriga OÜ EstOdes.
Mõjutatuna palavusest ja kohalikest maitstvatest veinidest leebus mõnevõrra isegi meiega kaasas olnud teada-tuntud suurvene deržavismi veendunud järjekindel paljastaja Juku-Kalle Raid ning visiidi lõpus hakkas isegi Vene tsivilisatsiooni kunagisele ja vältimatult saabuvale tulevasele ülevusele kohati eksalteeritult takka kiitma.
Lugejatele soovitan soojalt Krimmi reis ette võtta. Juba kas või Massandra pärast.
Sümpaatne, siniste silmadega keskealine naisgiid tegi meie huvirühmale üsna põhjaliku ekskursiooni. Kohati paksu tolmuga kaetud siltideta pudelid mõjusid vähemalt mulle ahvatlevalt lähedastena – ainult ühe käesirutuse kaugusel –, kuid ometigi lootusetult kättesaamatutena, olles paraku elektrivalve all. Kõige vanem aastakäik (hispaania heeres) on säilinud lausa 1775. aastast!
Kuulsin igati õpetliku loo Massandrat tabanud eriti rasketest aegadest: nimelt pidi ettevõte kümne aasta eest majandusliku kitsikuse survel müüma Sotheby’se oksjonil mitu pudelit üle saja aasta vanust kollektsiooniveni. Iga pudel maksis vähemalt 50 000 dollarit. Oksjonil osalemiseks oli Massandra juhtkonnal vaja hankida aga omaaegse Ukraina presidendi Leonid Kutšma isiklik luba.
Veinikeldrite uudistaja saab näha mitmeid huvipakkuvaid fotosid, näiteks Juri Gagarini, German Titovi jt kosmonautide külaskäigust – kõik noored, siiralt-optimistlikult naerusuised ning helgesse tulevikku vaatavad... Kosmosekangelastele üsna lähedal ripub aga tolleaegse Nõukogudemaa juhtide fotojäädvustus: lahtises ZIMis lehvitab töökollektiivile oma legendaarset õlgkaabut partei- ja valitsusjuht Nikita Sergejevitš Hruštšov, limusiini roolis istub suuri päikeseprille kandev Leonid Iljitš Brežnev. Poolteist aastat hiljem kukutab ta Nikita võimult...
Ekskursioonile järgnes ligi neljatunnine (!) Massandra veinide degusteerimine. Ütlen kohe ära oma arvamuse: pakutud kuivad valged ja punased veinid olid üldiselt küündimatud. Kuid see-eest dessert-, port- ning liköörveinid vaimustasid. Isiklikult mulle maitses kõige enam dessertvein “Vürst Golitsõni seitsmes taevas” (magus dessertvein, mis mulle meenutas mõnevõrra Kreeka Patrase piirkonnas kääritatavat Mavrodaphnet), nagu ka “Porutšik Gõlitsõn” ning “Oreanda kuiv heeres” (maitse on niivõrd eriskummaline, et isegi Hispaanias ei toodetavat niisugust heerest). Siinsele rõskele sügis-talihooajale peaksid just säärased veinisordid sobima.
Tagasi tulles degustatsioonitseremoonia juurde, märgin: lõpuks ei suutnud ma kõike pakutavat enam edasi eksamineerida. Tõstsin sõna otseses mõttes käed üles. Pole sugugi välistatud, et meisse suhtuti Massandras erilise hellusega, kuna see veinitehas töötab käsikäes oma hea eesti partneriga OÜ EstOdes.
Mõjutatuna palavusest ja kohalikest maitstvatest veinidest leebus mõnevõrra isegi meiega kaasas olnud teada-tuntud suurvene deržavismi veendunud järjekindel paljastaja Juku-Kalle Raid ning visiidi lõpus hakkas isegi Vene tsivilisatsiooni kunagisele ja vältimatult saabuvale tulevasele ülevusele kohati eksalteeritult takka kiitma.
Lugejatele soovitan soojalt Krimmi reis ette võtta. Juba kas või Massandra pärast.