Trendivibratsioonides vaevlev Sŏul
Neurootiliselt tõmblevad tuled, helinad, mille eristamiseks on vaja kõrgema pilotaaži kuulmeluukesi, igas mõõdus haiglaste piltidega sildid ning valgus, mille käes võib ka keset ööd ennast pruuniks päevitada. Tere tulemast Sŏuli, linna, mis ei maga, kus värve on rohkem kui vikerkaarel ning trenditeadlikkusega levitatakse maailmavabaduse ning klikikuuluvuse pühasõnumit.
Sŏul on Aasia üks suuremaid linnu. 22,3 miljonit elanikku paigutavad ta maailmas kolmandale kohale Mexico City ja Tokyo järel. Palju hullumeelsem tunne on aga see, et ühes maailma suurlinnas on elada sama mugav ning inimlik kui Otepääl või Tartus.
Inimesi ei tundu olema liialt või käituvad kõik nagu kalad vees ja libisevad üksteist häirimata läbi kitsaste tänavate, mida palistavad hiiglasliku hammastereana pilvi lõhkuvad kontormajad.
Sŏul pakub seda, millega enamik linnu jääb hätta. Suurlinnahõngu koos väikelinna rahulikkusega. Keegi ei röögi, jota on tänavalt koristatud, rämpsu ei ole ning kõik lõhnab nagu mette kastetud liiliad karges hommikutuules keset nümfide leelotatavat harfipala. Sŏul on aga ka tõeline metropol, kus hiiglaslikes kontormajades luuakse uusi insenerteaduslikke maailmarevolutsioone, kuhu finantsmaailm paigutab oma raha ning kust jõuavad maailma areenile uued tehnoloogiavidinad.
Samsung ja LG on ju siit maalt pärit.
Sŏul aga liigitub ka maailmalinnade nimistusse nii oma harukordse kulinaarse pildi, traditsioonilise Oriendikultuuri kui ka inimeste lahkuse poolest.
Samas leiab Sŏulist kaks punaste laternate tänavat, kus tüdrukud lilladel akendel oma lopsakust demonstreerivad, juuksurisalongide tagaruumides saab prostituutide käsitööd nautida ning joomine on normiks, kuid seda tehakse kodus.
Sŏul on maailmamainega konglomeraat, kuhu minekuks ei pea ennast ette valmistama muudmoodi kui võtma kaasa rõõmsa meele ning jätma maha kõiksugused arusaamad riikidest, mida kutsutakse Oriendiks.
Trendikus kui identiteet
Sŏul paistab silma kõrgelt arenenud trenditeadlikkuse ning värvika riietuslaadi poolest. Mind ehmatas kaameks, millise enesekindlusega jõlkusid Sŏul Plazat palistavatel tänavatel trendikad kirevates riietes meesterahvad, kandes rohkem make-up'i kui Lollo Ferrari oma kurvematel päevadel.
Süsimustad juuksed, pilukil silmad, ripsmetušš ning suur vikerkaarevärvidega "Virgin" mustal T-särgil paneb hetkeks jahmuma, kuid vaadates pisut ringi, tuleb välja, et seesugune väljanägemine on normiks.
Raske on vahet teha poistel ja tüdrukutel. Mõnel korral ei saanud enne kui päris lähedal aru, et käest kinni liikuv paar ei ole mitte Lesbose saare järgi nime saanud indiviidid, vaid hoopiski vana hea heteropaarikene viisakal õhtupoolikul jalutamas.
Sŏul on esimene linn, kus ma tunnen äärmise selgusega, kuidas meeste ja naiste vaheline piir hägustub. Kui meie kutsume valgete susside, kitsaste teksade ja värvitud juustega noori emodeks, siis Koreas on see kõik norm. Hägustub arusaam, mida vanasti loeti poiste või tüdrukute asjadeks. Täna kolab ripsmetušši kandev poeglaps Louis Vuittoni pisikese tillerniksiga mööda kõrgmoe kauplusi ning ostab kokku androgüünse välimusega hilpe.
Aasia on astunud hiiglasliku sammu edasi nii kunagisest hitist metroseksuaalsusest kui ka homoseksuaalsusest. Tänane trend on multiseksuaalsus, väljanägemises ja käitumises homoseksuaalne, seksuaalses orientatsioonis aga heteroseksuaalne. Väga keeruline ning minusugusele ätile kaugelt Vanast Maailmast hoomamatu eksistents.
Kogu selle segaduse, värvide virvarri ning informatsiooni, muusika ja kunsti ülekülluse keskel on noor suutnud jääda aga lahedalt lõbusaks. Teda ei rõhu mured elu ega kooli pärast, teda lükkab tagant identiteet, mitte mingi nasaalse häälega sõnatud manitsus, et "mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea". Kama kaks: mida Juhan ei tea, seda ütleb talle Google või sõber mobiiltelefoni otsas.
Mind üllatas Korea noorte elumuretus, seda eriti niivõrd traditsiooniliselt konservatiivses ning eksimist mitte tolereerivas ühiskonnas, kus kergemagi laimu peale pannakse omale nöör kaela või kihutatakse tinaplönn ajusagarasse. Värvikirevus ning seksuaalsuse segunemine ei ole aga ainus trendinäitaja.
Elektrooniline põlvkond
Koreas pole inimest, kes ei teaks igast viimasest kui tehnikavidinast kõike. Tüüpiline Oriendi riik, kus identiteet tuleb läbi tehnikasaavutuste ning mida rohkem neid sinu ümber, sinuga kaasas viibib, seda parem. Kaasaskantavad telefonid kannavad endas televiisorilevi ning iga vidin heliseb sisse lülitamisel kummalist muusikat.
Mobiiltelefonid ei ole enam kaugeltki niisama telefoniaparaadid, millega suhelda ja rääkida teiste indiviididega. Sŏuli metroos linna mööda sõites istuvad vastakuti kaks punti inimesi. Paremal on mehed/naised, kellel mobiiltelefonidest välja tõmmatud suured detsimeetriantennid ning vaadatakse viimaseid uudiseid, filme või muidu kanalisaateid. Vasakul istuvad aga poisid ja tüdrukud, kelle näpud hulluvad pisikesel klaviatuuril kiiresti tippides, tõenäoliselt on tegemist MSNi või mõne muu mobiilse vestlustarkvaraga. Keegi saab sõnumi, naerab ning haarab kohe masina kahte pihku ja kukub trükkima.
Mobiiltelefon ei ole verbaalse suhtlemise vahend. Tegemist on uusima leluga personaalarvutite või raalide maailmas, mis aga mõeldud trükisõnas kommunikeerimiseks. Vahepeal räägib mõni inimesehakatis mobiiltelefoni kaamerasse, teeb siis kahe klahviga piiks-piiks ning pilt on kadunud kübersügavikku leidmaks oma retsipienti.
Koreas on kõik mobiilne; kui sind ei ole internetis, siis sind ei ole olemas, kõlas kunagine lause. Täna on nii, et kui sa oled internetis, kuid mitte tänaval, siis oled sa surnud. Kummaline on aga see, et Macintosh ei ole Aasiasse jõudnud. Olin ainumas iTelefoni inimene kogu Koreas, niipalju kui mina aru sain. Samas on kõikidel pihkude vahel uhked kohalikku marki mõubailfõunid, millega saab teha hullemaid trikke kui meil leiduvatega.
Koreakad plahvatavad kahe asja peale hetkeliselt - karaoke ja nilbed seksuaaltegevused. Kuid nende asjade eest ei saa neid süüdi mõista.
Meil on kaerajaan ja mulgikapsad, neil karaokelaul ning reedesed kähmlused kõrtsides, kes esimesena laulma saab. Korea on imeline!
