Stendi kõrval on suur tundmatu kunstniku maal, kuidas Eesti läbirääkimisametnikud seljatasid kurikuulsa acqui communautaire’i koos kõigi selle 80 000 leheküljega.

Realistlikus stiilis maalil on kujutatud trobikonda naeratavaid ametnikke vanamoodsate läpakate ja kirjutusvahenditega, kes on asetanud oma jalad nende ees lebavate eurodirektiivide alistatud kuhjadele.

Palju ruumi on antud Andrus Ansipi kuulsusrikka valitsemisaja äramärkimisele. Põhieksponaadiks on jalgratas, millel sporti tehes mõtles Ansip välja kõik oma targad mõtted.

Nagu Eestis ikka kipub olema, on kultuuriasutused viimased, kelle huvide peale mõeldakse, ja seda on näha ka Ansipile pühendatud ekspositsioonis.

Muidugi ei tahtnud muuseum jalgratast Ansipi sümbolina. ERMi direktor Tõnis Lukas käis tegelikult Tallinnas küsimas, kas saaks ekspositsiooni Ansipi pärandi äramärkimiseks tema suurima trofee ehk pronkssõduri.

Kaitseministeeriumi kõrgemad ametnikud ajasid Lukase kiirelt uksest välja, põhjustades auväärse mäluasutuse direktorile mitu piinlikku vahejuhtumit, kui ta pagemist pidid tunnistama seltsivennad EÜSi nooruspäevade ajast.

ERMi ekspositsioonis leiavad põgusat äramärkimist ka mõned vähemtähtsad sündmused Eesti kaasaja ajaloos, näiteks 2008.–2009. aasta majanduskriis, mille peamist tähtsust nähakse selles, et just seetõttu viitsisid eestlased end nii palju kokku võtta, et eurotsooni astumise avaldus valmis kirjutada ja Frankfurti ära saata.

Mainimist leiavad ka Eesti liitumine Euroopa Kosmoseagentuuriga ja peaminister Taavi Rõivase sinised sokid, mida saab kenasti klaasi tagant vaadata.

Ekspositsiooni lõpetab suur aken, kust saab vaadata tartu-lähedastel põldudel voogavat kuldset vilja. See rõõmus vaatepilt sümboliseerib eesti rahva helget tulevikku.

Kaasaja ajaloo saalis võib külastajale silma torgata see, et kusagilt ei paista ühtegi viidet Edgar ­Savisaarele.

Direktor Lukas ja tema sõber Kaarel Tarand arutasid saali sisu nii vanade sõpradega ülikoolipäevilt kui ka endiste kolleegidega poliitikast ja ajakirjandusest ja keegi ei leidnud, et Savisaar oleks nendel aastakümnetel teinud midagi, mis sellist ajaloos jäädvustamist vääriks.

Kokkuvõtlikult võib ERMi külastust soovitada kõigile õigetele eestlastele, sest see on üks aus patriootlik ülevaade meie rahvast ja selle tublidest juhtidest.