Miks Ansip Dalai laamat vastu ei võta
Andrus Ansip: Eesti ei ole veel G8 riik, noormees, aga meie majandus tõuseb linnutiivul tuhast, töötud kaovad kusagile ära ja juba õige varsti oleme me G8-s, P2-s ja üldse igal pool. Tele2-s me tegelikult juba olemegi ja Raadio Tšetõõres. Skaibis oleme ka, üldse on Eesti igal pool.
Strider: Tegelt Dalai laama, noh, Dalai laama, tead küll, see laama...
Ansip: Eksite, noormees, laamast ei tea ma midagi. Meie oleme kristlased, peapiiskop Põderist ja tema kantseleist piisab meile täiesti.
Strider: (Nutuselt) Et sa pole nagu kuulnd või?
Ansip: Kuulnud olen aga ei tea, ei peagi teadma, laamad ja mustlaseitedest tulevikuennustajad ja muud hiromandid ei kuulu peaministri kohustuste hulka. Järgmine küsimus palun.
Strider: Eeee... Vittu... Võtame selle G8 koha uuesti. Noh, G8 on maailma kaheksa kõige rikkama riigi klubi, onju, oli ikka kaheksa, kes oma tippkohtumistel võtab vastu kogu maailma riike, särke-värke. Ja üldse... Seda ma tahtsingi küsida tegelikult.
Ansip: Te siis ei tahagi teada, miks ma seda Dalai laamat ametlikult vastu ei taha võtta, väga hea, eks ma siis vastan...
Strider: (Kohkunult) Ei, ei, ära vasta, kule. Või ma ei tea, vasta ikka, et miks siis Dalai ja laama??? Huvitav ju?
Ansip: Ma toon ühe asjakohase näite, kui mina helistaksin Tõnu Trubetskyle ja paluks ennast Vennaskonna kidrameheks võtta, kas te siis võtaksite?
Strider: Aa, helista, raisk, see on hea mõte. Keegi võiks meil tõesti normaalselt bassi, see tähendab, kitarri mängida, raisk, see Vennaskond on täitsa persses, ammu juba, algusest peale. Midagi ei ole, normaalset lauljat ei ole, ma ei tea raisk, trummarit ka nagu ei ole, normaalset kindlalt ei ole, või oli, aga siis jälle ei olnud. Bassimeest, see tähendab kitarristi, on jah ilgelt vaja.
Ansip: Aga miks te ise ei mängi, te olete ju Vennaskonna kidramees?
Strider: No persse, ma olen nüüd vist kirjanik, ma olen kommunist ja anarhist ka, need vist nagu ei mängi eriti Vennaskonnas bassi, see tähendab kitarri??? Või ma ei tea, või mängib seal Jaan Kaplinski või oli see Jaagup Kaplinski või keegi või siis... Mõtleme, no ei, ei mängi. Ma küll ei tea, raisk. Täpselt ei tea.
Ansip: Te ei võta mind bändi, see on fakt, Poliitpändi saatesse ka ei võetud, kuigi seal on veel nigelam kitarrimees kui Vennaskonnal.
Strider: Aaa... Miks siis ei võetud? Lihtsalt pandi näkku vä?
Ansip: Mis vahet seal on, miks ei võetud. Ei võetud, sest see on nende bänd ja nad võtavad sinna, keda tahavad.
Strider: Aaa... A miks siis mind võeti?
Ansip: Mis lehest te olete? Ma helistan parem toimetajale ja räägin temaga.
Strider: (Uhkelt) Postimehest! (Kohkunult) Raisk, ära jama, siis ta teeb ise loo ja ma pean jälle hakkama raamatut kirjutama, et üldse kuidagi toime saada. Ega see nali ei ole, pappi üldse ei köhita, kuradi kapitalistisead.
Ansip: Aga te ju töötate Amnesti Internatsionaalis, kas sealt siis sisse ei peksa midagi?
Strider: (Nukralt) Mitte sittagi. Töötan nagu loom, absoluutse mitte sittagi. Jube alatu muidugi.
Ansip: Näed, siis te saate ju aru, miks ma Dalai laamaga ei kohtu, see ei too mulle sentigi sisse ja Eesti riigile ei too ka sentigi sisse.
Strider: Selge, ma siis lähen.
Ansip: Nägemist, huvitav noorhärra!
Strider: Jaa! Tsau, raisk! Pakaa, nagu punased kamraadid ütlevad.
Ansip: Nägemist, nägemist.
Strider: Aa, kuule, ikka peaks selle Dalai vastu võtma. Võtame ta vastu, mis seal siis on?
Ansip: Tsau oli nagu.
Strider: Oota nüüd, kas Dalail on midagi viga vä? On vä? Jumala normull kärss.
Ansip: Teil on seal märkmikus kõik kirjas, ma ei viitsi kümme korda ühte sama asja üle rääkida. Mind ei võeta bändi, mina ei võta kedagi vastu, viik.
Strider: Sellised asjad lähevad hinge, ma tean. Kuule, ma tean ühte happefolgi pändi, sinna on kõiki vaja, seal ei ole üldse kedagi, seal võid ise sõnad kirjutada, ise võid manager olla ja seal on üldse ükskõik. Mu vana pänd Arizona Balalaika, sinna ei tulnud üldse mitte kedagi ja siis tuligi see Vennaskonna pakkumine...
Ansip: (Korraks kannatust kaotades) Nõme kiilakas, ma ei võta teda vastu ja kõik, bändi muidugi tahaks, aga Eesti majanduse edu on mulle tähtsam... Kui kunagi raha liikuma hakkab, siis anname selle vaestele ja kultuurile ja pensionäridele ja...
Strider: Majandustõusu ajal ju raha oli, aga te ei andnud kellegi, ei vaestele, ega vanuritele ega santidele, ei andnud ju.
Ansip: Kultuurile kindlalt andsime, mingi dirigent sai mitu miljonit.
Strider: Oot-oot, las ma kirjutan üles, kes sai ja mitu miljonit?
Ansip: Hull olete või, seda ei tohi lehte panna, siis hakkavad teised dirigendid ka tahtma, jube ahneks on läinud raiped, alla kahe milli ei liiguta lillegi. Ma annaks kui oleks, kõigile annaks.
Strider: Nii et sa oled siis nigu hea mees vä?
Ansip: Olen jah hea mees, Eestil on peaministriga vedanud?
Strider: Ei ole.
Ansip: On küll.
Strider: Võta Dalai vastu, Leenini nimel, siis on.
Ansip: Las Tarja Halonen võtab, tal pole niikuinii midagi teha.
Strider: Võta sina, ma väga palun, palun võta Dalai vastu.
Ansip: Miks ma peaksin? Miks?
Strider: Eino, raisk, ma käisin Tiibetis või seal kusagil lähedal vähemalt, ja kirjutasin raamatu Tiibeti jutud ja seal on kirjas, et Dalai on lahe ja kogu maailma karvased ja usuhullud ja hipid, puude- ja põõsasteembajad oleksid kohe sinu sõbrad ja valiksid sinu poolt. See on ju eesti majandusele kasulik?
Ansip: Need teie hipid ei saa siin valida, nad pole Eesti kodanikud.
Strider: No okei, aga, einoh mees, raisk, ega neid riigipiire pole vaja. Üks Nõukogude Liit oleks palju lahedam. Ja see, et... aga mu Himaalaja raamat on ju lahe?
Ansip: Roy, see ei ole lahe raamat, see on saast.
Strider: Aga ma armastan seda kuradi Dali Laamat nii väga, miks sa purustad mu südame?
Ansip: Teate, Roy, mul ei ole aega.
Strider: Aa, okei män! No tsau siis.
Ansip: Nägemist.
