Enno Selirand ei tea, mis temaga toimub. Tütar Elo Selirand, ETV režissöör, vaatab isa sõidutamist mööda pikka koridori tuimaks nutetuna pealt.

“Minu isa on koomas. Negatiivse prognoosiga,” ütleb ta.

Ühelt poolt tahaks Elo vaikselt loota, et isa tuleb sellest olukorrast välja. Teisalt on arstid andnud ühemõtteliselt märku, et seisund on väga raske. Lööb ainult isa süda. Aju ei tööta. Aga selles, kumedatest piiksudest täidetud osakonnas, tuleb arvestada, lootust ei antagi kunagi. Mitte üheski haiglas.

Viimsi vallavalitsuses, mille hingekirjas Enno Selirand on, ütleb sekretär, et “Enno on tõsiselt haige. Ta on haiguslehel.”

Ka valla kommunikatsiooni-ja arendusjuht Kaja Männiko viibib haiguslehel. Tema, valla volikogu eelmise koosseisu liikme Märt Vooglaiu “parem käsi”, ei ole siiski eemal haiguse, vaid “poliitiliste probleemide” pärast.

Need on ametlikud põhjendused, miks ei Seliranna ega Männiko lauatelefonid ei vasta.

Tegeliku põhjuse andis mai keskpaigas Viimsi vallas vahetunud võim. Uus, IRLi kuuluv vallajuht Jan Trei andis kohe esimesel koosolekul mõista, et vallavalitsuse kõik töötajad jäävad samaks, kuid nõunikud lastakse lahti.

Just selles valguses räägibki Elo Selirand oma isast loo, mille pealkiri võiks olla “Parteiliselt ebaõiglane inimese kohtlemine”.

“Me räägime, et eesti mees elab vähe. Et ikka võtab ta kas infarkt või insult, närib surnuks alkohol või stress. Ja see statistika ei näita, et tegelikult tapab inimese sõna,” teab Elo.

Nõunik Enno Selirand on küll Sotsiaaldemokraatliku partei liige, kuid ta eeldas, et tema ametikoht pole parteiline. Talle oli tähtis tööd teha, pidevalt lennus olla, midagi korraldada, esineda ja ringi kimada. Enno Selirand uskus, et püsib oma ametikohal veel 3,5 aastat ehk järgmiste valimisteni.

Kui ta mullu kohalikel valimistel kandideeris, tegi ta sotside kohta hea tulemuse, oleks saanud volikokku, kuid Enno ütles kohe: poliitika pole minu ala, ma tahan tööd teha.

Kuid ühel maipäeval kutsus uus vallavanem Trei Seliranna enda juurde ja ütles, et kirjuta lahkumisavaldus või ma lasen su lahti.

Aga miks, uuris Selirand. “Miks lahti lasta? Koonda parem!”

Trei jäi endale kindlaks.

Kui Selirand uuris, kas võiks ehk tulevikus tööotsi teha, oli Trei taas resoluutne. Ei!

Enno Selirand ehmus. Nad olid ju Treiga koos töötanud siis, kui Trei oli abivallavanem. Nad said hästi läbi, mullu Tartu rahu aastapäeval, 3. veebruaril läksid nad koos Eesti omariikluse läbirääkimiste juhi Jaan Poska hauale Siselinna kalmistule. Nad viisid sinna koos kimbu. See on valla traditsioon.

Ehkki psühholoogi haridusega Enno Selirand oleks pidanud aimama võimuvahetuse tagajärgi, ei kirjutanud ta lahkumisavaldust. Ta kostis seepeale (nagu ta pärast kohtumist kohe tütrele tunnistas), et “olen kui puupakuga praegu vastu pead saanud, ma ei saa midagi aru. Ma ei saa midagi kirjutada.”

“Isa ei olnud selleks valmis,” teab Elo. Isa oli pärast seda kohtumist Treiga endast väljas. Ta võttis seda ähvardusena. Süda andis imelikult tunda, mille peale Enno Selirand muigas: “Ma ei taha olla nagu oma isa Kustas, kes nööpide pärast otsad annaks.”

Elo ja Enno mõlemad naersid, kuid Elo siiski oma südames kartis. Isa oli aastaid elanud arütmiaga, süda “jupsis vahel”.

Vanaisa Kustase nimetamine tähendas surma, mis saabub ebaõigluse tagajärjel. Nimelt oli Enno isa rätsepmeister Kustas 62 aastat vana, kui ühel päeval kaebas klient, et kasukale on nööbid ette õmblemata jäänud. “Varastatud,” rõhutas kaebaja. Vanaisa hõõrus südant, ütles, et te ju ei toonudki nööpe, ning kukkus samas kokku. Kaebaja oli meditsiinitöötaja ning valmistus kunstlikku hingamist tegema. Taskurätti otsides tõmbas ta käekotist ka nööbid välja – ta oli need unustanud anda. Vanaisa suri seal kohapeal. Ebaõiglusest.

Kuidas lasta inimest lahti?

Elo käskis isal perearsti juures käia. Võtta haigusleht. Ja juhul, kui isa peaks Treiga veel kohtuma, küsigu luba vestluse lindistamiseks. “Ütle, et sa oled vana mees ja peast nii segi, et pead oma televisioonis töötava tütre ja juristist poja käest nõu küsima. Isa ütles, et see on hea mõte, siis ta ehk ei ähvarda nii hirmsasti,” meenutab Elo.

Igaks juhuks helistas Elo ka isa vanale tuttavale, Viimsi vallavolikogu liikmele Mari-Ann Kelamile ja uuris, mis toimub. Elo palus, et isaga oldaks ettevaatlik, sest isal on süda haige.

Enno Selirand jäi haiguslehele. Vääritu kohtlemine näris teda.

“Enno helistas mulle kolm korda,” räägib Viimsi volikogu endine aseesimees Märt Vooglaid. Ehkki nad olid tundnud teineteist 20 aastat, helistas Enno talle esimest korda elus. “Ta ütles, et tead, Märt, ma pole sellist mõnitamist ära teeninud. Ma pole midagi halba elus teinud ja nüüd tahetakse minust lahti saada. Ütles, et närvid on täitsa läbi.”

Enno Selirand hakkas iga liigutuse peale lõõtsutama, tohutult higistama. Ühel hetkel oli tunne, et isal on ehk tõesti parem see lahkumisavaldus ära kirjutada.

“Ütlesin, et sul on kolm last, viis lapselast, sa oled 63 aastat vana, see oleks lahe, kui sa lõpuks koju jääksid,” ütleb Elo.

11. juunil käis Enno Selirand ülduuringutel. Kõik oli korras. Aga ta pelgas haiguslehte lõpetada, sest ta teadis, et kõik algab uuesti.

“Isa ütles, et hea, et sai haiguslehe. Hea, et süda pistma hakkas, teistel oli ka juba piinlik vaadata, et ma tööl käisin. Nad ei osanud olla… Isa sai aru küll, et selle nimel ei tasu ehk võidelda, sest tööle minna ta pelgas, ta teadis, et taas algab surve, alandus. Teda pigem häiris, kuidas temast lahti taheti saada. See näris ja häiris teda.”

Ülemöödunud kolmapäeva õhtul kukkus Enno Selirand kokku. 20 minutit hiljem saabunud kiirabi leidis eest surnud mehe. Teda elustati ja ta viidi Põhja-Eesti Regionaalhaigla intensiivravi osakonda. Viis esimest päeva oli Enno Selirand lähedaste jaoks “kliiniliselt surnud” – süda lõi, aga ta ei hinganud, aju ei töötanud. Möödunud esmaspäeval hakkas Enno Selirand ise hingama. Kuid kontakti temaga ei saa.

Prognoos, ütleb Elo, on halb.

“See on võimuvahetuse sõgeduse tulemus,” põrutab Vooglaid. “Enno oli positiivse energiaga inimene, ta töötas Jan Treiga kaheksa aastat koos – mis nüüd muutus inimeses? Milleks oli vaja teda märgistada?”

Elo tahab, et tema isa loo näitel mõtleksid need, kelle amet näeb ette inimeste lahti laskmist, kuidas nad seda teevad.

“Kõiki saab lahti lasta,” naerab Elo. “Aga küsimus on meetodis – psühholoogi tütrena näen, et keegi ei keela ju teha tööl vahetust, kuid mis relvadega seda tehakse? Tee nii, et kõik jäävad ellu!”

Elo pakub välja ühe võimaluse, kuidas võiks kohelda pensioniealist: “Ülemus kutsub selle inimese enda juurde ja ütleb: tead, sa oled fantastiline inimene, suurepärane. Kuid siin on tööta Mati kolme väikese lapsega – sina oled pensionär. Sul on väike võimalus aidata. Siis see mees läheb koju, ütleb, jess, mõtlesin, et hakkan vanaisaks, jään koju.”

“Selline suhtumine ei maksa midagi. Keegi ei taha kõrvale jääda, kui ta on vormis,” teab Elo ja see kehtib ka tema isa kohta. Enno õppis lavakunstikateedris koos Jüri Krjukovi ja Urmas Kibuspuuga legendaarses seitsmendas lennus, kuid ei lõpetanud seda. Saatuse irooniana nägi Enno Seliranna viimane ametikoht ette “kõikide ürituste juhtimist”. Enno Selirand nautis aplausi, publikut ja šõud.

“Muidugi, on põlvkonnavahetused, võimuvahetused, aga selle all on olemas mingi inimlikkus. Mingi elementaarne hoolivus,” räägib tütar Elo. “Viis, kuidas asju aetakse. Inimene on keeruline masin. Kui sa oled noorem, siis sul on lootus, et lähed edasi. Satud depressiooni, võtad tablette ja tuled välja. Aga vanemale generatsioonile võib see lõppeda selliselt.”

Elo ei taha kasutada sõna “lõppeda”, sest lootus on hetkel olemas. Isa elus ei ole praegu tähtaegu. Keegi ei tea, kui kaua kooma kestab. Ja millega lõppeb. Aga võib-olla ei peaks nüüd rääkima lõpust ja lõppemisest, kui vanema generatsiooni kohtlemine oleks väärikas. “Ühel päeval on vallandajad 63aastased, need, keda mõnitades vallandatakse. Ja siis nad lähevad koju ja surevad ära. Ometi saaks see ring katkeda. Isad võiksid koju jõuda ja seal vanaisadeks jääda, kui võimulolijad sõna jõudu teadvustaks.”

Möödunud neljapäeval lõpetas Enno Seliranna üks tütardest Helen Susan Kunstiakadeemia cum laude. Isa ootas seda sündmust. Õhtul läkski terve pere haiglasse isa juurde, et diplomit näidata. Isa lamas rahulikult, numbritest kirju ekraan tema pea kohal näitas südametööd ja vererõhku.

PS Vahetult enne loo trükki saatmist reede õhtul saime vallavanem Trei (pildil) kommentaari. Ta teatas: “Poliitikud valivad endale nõunikud, keda nad usaldavad. Inimlikus vaates on väga kahju Enno Seliranna seisundi pärast. Seliranna nõunikukoht on poliitilise iseloomuga. Ta on sotsiaaldemokraatliku erakonna liige, kes esindab endist koalitsiooni. Keegi ei ole palunud Enno Selirannal kirjutada lahkumisavaldust. Küll aga on temaga sellest räägitud samadele põhjustele viidates. Me usume, et Enno sisimas mõistis neid.

Viimsi vald ei ole kindlasti süüdi Enno Seliranna tervislikus seisundis. Enno Selirand on 60. aastates härrasmees, kellel on varasemalt tuvastatud probleeme südametegevusega ja südamepuudulikkusega. Seda on rääkinud Enno Selirand ning tema lähedased. Vastavalt seadustele koondatakse ametikoht, mitte konkreetset inimest. See ametikoht on vajalik ja töö tuleb ära teha. Enno Selirannale pakuti ka väärikat lahkumishüvitist.

Kahjuks jäi Enno Selirand peale neid arutelusid haigeks ning dialoog katkes.”

Kaebus nr 525
Pressinõukogu otsus 11.09.2014

Pressinõukogu arutas Viimsi vallavalitsuse kaebust Eesti Ekspressis 25. juunil 2014 ilmunud artikli „Viimsi võimuvahetuse esimene ohver – nõunikku tabas äkksurm“ peale ja otsustas, et leht rikkus head ajakirjandustava.

Artikkel räägib sellest, et Viimsi vallavalitsuse nõunikule Enno Selirannale anti korraldus kirjutada lahkumisavaldus, mis mehele endale tundus ebaõiglane. Mõni nädal hiljem tabas meest äkksurm ja ta langes koomasse.

Viimsi vallavalitsus kaebas Pressinõukogule, et artikkel sisaldab ebaõigeid ja kontrollimata faktiväiteid ning teema käsitlemisel on kujutatud valla juhte ja juhtimist viisil, mis kahjustab valla mainet. Kaebaja hinnangul on autor meelevaldselt ja ilma ühegi tõendita loonud seose Enno Seliranna töösuhte lõppemise ja ligi kuu aega hiljem esinenud terviserikke vahel. Kaebaja peab eksitavaks ka artikli pealkirja, mis loob ebaõige mulje Viimsi valla personalipoliitikast. Samuti on eksitav Ekspressi esikaanel olev juhtlause. Kaebaja märgib, et Enno Seliranda ei koondatud, ta on jätkuvalt valla ametnik, kuigi artikli ilmumise ajal haiguslehel. Kaebaja leiab, et eksitav on kirjutada äkksurmast - pigem oleks pidanud kirjutama, et „Enno Selirand langes koomasse“.

Eesti Ekspress vastas Pressinõukogule, et artikli pealkirjas ei ole öeldud, et põhjustatud on inimese surm, ka artiklist ilmneb, et Enno Selirand on elus. Leht tunnistas, et termini „koondamine“ kasutamine on juriidiliselt ebakorrektne, kuid samas on sel sõnal tavakeeles laiem tähendus. Leht lisas, et ajakirjanik vestles Enno Seliranna tütrega, kes vahendas isa tundeid ja mõtteid ja arstidelt saadud teavet ning vallavalitsus ei ole pädev inimese tervisliku seisundi osas arvamust avaldama. Lehe väitel on üldteada fakt, et südamehaiguste korral ja vanemas eas inimeste puhul võib ülemäärane stress või erutus kaasa tuua terviserikke. Leht selgitas, et vallavanem Jan Trei vastustes on kajastatud kõik artikli olulised aspektid.

Pressinõukogu otsustas, et Eesti Ekspress eksis ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.11..vastu, mis näeb ette, et pealkirjad ei või auditooriumi eksitada. Pressinõukogu hinnangul on artikli pealkiri eksitav, sest loob meelevaldse seose töölt vabastamise ja terviserikke vahel ning loob lugejatele mulje nagu oleks Enno Selirand surnud. Samuti rikkus leht koodeksi punkti 4.1., mis näeb ette, et uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Pressinõukogu hinnangul on nimetatud seose loomine oletus.

Pressinõukogu esimees Aivar Reinap