Lugesin kellegi Paavo kirjutatud ridasid: “… aga Hvostov on tõsiselt ohtlik eesti meelelaadile. Oli ju ka Goebbels tark mees! Hvostovi ohtlikkus on just selles, et ta on juba teinud pesa paljudele eestlaste peas. Olen lugenud peaaegu kõiki AH-i jutte ja läks tükk aega ennem, kui aru sain, millega tegemist. Ta ju kirjutab huvitavalt ja targalt, aga - reeglina on tal nii venelase järeldused kui vähegi võimalik. Võib olla ta ongi sobiv mees poluvernikute riike, aga rahvuslikult mõtlevale inimesele on ta mõtteavaldused vastikud.”

Hüva. Keerab tuju p…e, aga samas ei midagi uut. Kunagi kaheksa aastat tagasi veel Eesti Päevalehes töötades sain käsitsi kirjutatud kirja (õigekiri laitmatu, ühtlased tähed, ilmselt haritud inimese saadetud), kus kõlas sama mõte. Lisaks süüdistati mind eestluse mittemõistmises. Kirja saatnud inimene võttis oma lahkuses mulle seletada sõnade “tibla” ja “täitorn” tähendust. Oli isegi täitorni joonistanud. Mingil põhjusel ka lubjavildid.

Noh, ma saan selliseid teateid tõelistelt eestlastelt regulaarselt. See põhjustab piina. Haritud inimene usub, et Eesti ajakirjanduses on võimalik läbi lüüa ja siin püsima jääda inimesel, kes ei jaga sõnade “tibla” või “täitorn” semantikat.

Aga põhilise juurde. Kunagi samal ajal, kui mulle saadeti täitorniga kiri, hõikasin ma avalikult järgmise mõtte: kuna Vene Föderatsioon ei suuda paluda Eestilt vabandust nõukogude aja eest, siis võiks seda teha eestivenelaste kogukond. Iseenda hingerahu nimel. Paluks vabandust ja tunneks ennast hästi. Teinud selle ettepaneku, ei tulnud mulle pähegi, et see võiks kuidagi ka mind ennast puutuda. 

Kretiin niisugune. Puutub isegi väga. Mul on ju vene nimi.

Niisiis. Kuigi kordasaadetu mastaabid muudavad selle vabandamiskatse naeruväärseks, palun isiklikult tõelistelt eestlastelt vabandust kõige eest, mis sellel maal alates 1939. aastast juhtus. Okupatsioon, genotsiid, võõrandamine, kolhoseerimine, kui nimetada suuremad kuriteod. Kaotatud elatustase, mis oli enne sõda Soome omast kõrgem. Poleks olnud inimesi nagu mina, oleks meie elatustase praegugi maailma üks kõrgemaid. Mul on kahju. Siiralt. 

Ajalikus maailmas pole paljas vabandamine midagi väärt. Oluline on ka kompensatsioon. Võibolla ei taha Putingi Eestilt vabandust paluda sellepärast, et siis võidaks talle arve esitada. Lätlased jõudsid okupatsioonikahjude arvutamisega kusagile 100 miljardi USA dollari kanti. Möönan, et vabandama hakates pean minagi mõtlema hüvitusele. Pangaarve mul väga priske pole, aga mingi 40 tuhat on aastatega sinna kogunenud. Ma saaksin ühele eestlasele kas või midagigi hüvitada. 40 tuhat on vaesel ajal ka asi, eks ole?

Minuga võiks ühendust võtta inimene, kes saatis mulle täitorniga kirja. Kui teda pole enam meie hulgas (mul on tunne, et tegemist oli vanema inimesega), siis võibolla oleks nii lahke see Paavo-nimeline ilmselt noorem mees, kes kirjutas netikommentaaris kogu tõe minu kohta. 

Ma vabandaksin isiklikult Paavo ees ja paluksin tal vastu võtta minu säästud valurahaks selle eest, et ta peab minusuguseid talle kuuluval maal taluma. Muidugi võiks seda kuidagi ka ajakirjanduslikult kajastada; minu patukahetuslik žest võiks aidata kaasa teineteisemõistmisele, kodurahule, ajaloolisele õiglusele. Ehk läheks maailm kübeke helgemaks. Mõistate, küsimus on ka minu enda hingeõnnistuses.

Aidake mul end lunastada, tõelised eestlased.

Arvamuslugu ilmus esmakordselt 9.juunil 2005