Ajakiri Auto kirjeldas juhtunut nii: “Siis aga tormasid mehed, kes Caracciola autole teed puhastasid – neid võis olla paarikümne ümber –, meie auto kallale ja lükkasid Buick’i koos meiega kraavi.” Ralli jäi suure ajakaotuse tõttu pooleli.

Tallinn Riia asemel

Aasta hiljem kolis stardipaik Riiast Tallinna. Tollases tulemuste arvestamise süsteemis luges ka stardipaiga kaugus Monte Carlost ja see muutis Tallinna vägagi atraktiivseks. Probleem tekkis aga teedega. Berliner Tageblatti ajakirjanik Fr. Arnau võrdles olukorda Kaug-Idaga ja kirjutas: “Aga siis [Eesti-Läti piiril] algab ürgmaa, peaaegu läbipääsematud saviteed, kus mõnikord 10 tolli sügavused vaod takistavad edasisõitu, ja teeääred olid külma tõttu niivõrd libedad, et sõiduk võis iga silmapilk veereda kraavi.”

Eriti pahased olid sakslased, kelle kaassõitjateks olnud naisterahvad jäid neil teedel merehaigeks. Caracciola lubanud oma Mercedese üldse laevale laadida ja Berliini tagasi kupatada. Keegi siiski ära ei läinud, aga hoiatus mõjus – järgmistel tähesõitudel hoiti teed korras.

Caracciola polnud ainus tippvõidusõitja, kes Tallinnast startis. Siit alustas ka vähemalt sama kuulus Hans Stuck, samuti britt Donald Healey, kelle nimi on automaailma jäädvustunud automargi Austin-Healey kaudu.

Eestlastest osalesid 1930. aastal Alfred Zimmermann – Julius Johanson Auburnil, edukast stardist hoolimata (Berliini jõuti teisena) katkestati võidusõit Belgias mootoririkke tõttu.

Ka sellel rallil ei pääsenud eestlased konkurentide susserdamisest. Königsbergis oodati tembeldatud sõiduraamatu tagasisaamist üle tunni, Berliinis eksitas eestlasi aga “lootsiauto”, mis neid linnast läbi juhtimise asemel ringi tiirutades kolm korda ühelt ja samalt tänavalt läbi vedas.

1931 oli Tallinn taas üks tähesõidu stardipaikadest, kuid seegi kord mängis vingerpussi lumi. Kui Eestis olid teed puhtad, siis Lätis, Cēsisest Eesti piirini, olid maanteed läbimatud. Nii juhtuski, et starti jõudis vaid üks auto ja seegi jäi tagasiteel Lätis lumme kinni.

Aastase vahe järel starditi Tallinnast taas 1933. aastal, mil siit alustanud prantslane Maurice Vasselle Hotchkissil tuli üldvõitjaks. Rohket kõmu ajakirjanduses tekitas aga rallil osalenud preili E. M. Ridell. Nimelt läks tal Pärnumaal kaotsi kott briljantehetega. See leiti siiski üles ja Päevaleht arvustas mõnuga koti sisu: “Kaotatud ja jälle leitud käsitasku sisaldas kullast sigaretitoosi, kaelakee, kaks sõrmust, neist üks kullast, teine plaatinast, kaks väikeste briljantidega kaunistatud rinnanõela, ja muid vähemväärtuslikke esemeid - tualetttarbeid, tablette jm.” Leidja, talutüdruk Ida Kiisajon sai leiutasuks 45 krooni.

Tallinnast startis ka üks hoopis isevärki sõiduk: lord Cliffordi 5,5-liitrise diiselmootoriga Gardner-Diesel-Bentley. See oli esimene diiselmootoriga võidusõiduauto Euroopas.

Tähesõitjaid süüdistati narkosmugeldamises

Vahest kõige rohkem segadust tekitas Monte-Carlo ralli 1934. aastal, kui Auburniga startis meeskond koosseisus Alfred ja August Zimmermann, Nikolai Mets ja tantsuõpetaja Arseni Poolgas. Nelik jõudis Monte Carlosse ja sai üldarvestuses 53. koha, kuid skandaal puhkes koju tagasi pöördudes. Laatre piiripunktis peeti tähesõitjad kinni, süüdistatuna esialgu kokaiini-, hiljem salakaubaveos. Kohus mõistis mehed lõpuks siiski õigeks.

Võimude jõudemonstratsioon nähtavasti mõjus, sest kahel järgneval aastal Eesti võidusõitjaid Tallinnas stardis ei olnud.

Õnn saabus eestlaste õuele aastal 1937. Karl Siitan ja August Zimmermann tulid Monte Carlost tagasi visa esinemise eest antud karikaga (väikesel pildil). Sama auhind on Karl Siitani rändkarikana tänaseni kasutusel. Aasta lõpul antakse see hooaja jooksul välisvõistlusel parima tulemuse saavutanud Eesti ralliekipaažile.

1938. aasta Monte Carlo ralli aga pakkus eestlastele (piloot taas Karl Siitan) rohkelt seiklusi. Korra kihutati täiskiirusel vastu lossiseina, Avignonis süttis tankimise ajal kõrvalolev auto, Belgias põrutati läbi bensiinijaama kohviku.

Viimast korda starditi Tallinnast Monte Carlosse (taas eestlasteta) 1939. aastal. Tähesõidu formaat elas aga uskumatult kaua, viimati oli see kasutusel veel 1996. aastal. Eestlased pidid tõelist edu ootama aastani 2004, mil Markko Märtin pälvis üldarvestuses teise koha. See aga oli juba hoopis teine ralli.


Monte Carlo rallist

Starditi Estonia teatri eest.

Sõideti marsruudil Tallinn – Märjamaa – Pärnu – Laatre piiripunkt.

Teekonna pikkus Monte Carlosse oli 3472 km.

Sõideti järjest kolm-neli ööpäeva mitte alla etteantud keskmise kiiruse.

Kaasreisijad tõid lisapunkte, reisija kaal ei tohtinud olla alla 60 kilo.

Autorikked tõid karistuspunkte.

Lõpptulemus pandi paika Monte Carlos toimunud lisakatsetel.

Karl Siitani rändkarikas: 1937. aastal võidetud auhinda antakse siiani välisvõistlustel parima tulemuse saanud ralliekipaažile.
<