Kui nüüd pole aeg disainist rääkida, siis see ei saabugi. Sellest, et meie taset hakkaks tunnustama Euroopa disainieliit, pole julgenud unistadagi, kuigi messidelkäigud ning saavutatud tähelepanu on andnud julgust. Kuid siiski tuli tunnustus nagu välk selgest taevast. Ja veel Design Management Europa, s.t kogu pott – mitte ainult mõni vinge papist makett või ükskõikmismaterjalist prototüüp, vaid töötavad ja tootmises olevad mudelid, terve tootmine on leidnud tunnustuse!!! Just see, mille puudumise üle oleme ohtralt pisaraid valanud. Võtab õnnest ohkama.

Niisiis, esimesed on laupadega halli betooni sisse augu peksnud, hakkame seda siis vähehaaval laiemaks murima ja end läbi pressima! Sest enne, kui me saame rantjeena elama hakata, peame natuke edukalt tööd vihtuma, nagu Tammsaare käskis.

Või harjutame virtuaalsuses. Nagu meil on nüüd Second Life’is saatkond, nii võime seal ka KuMu filiaali avada (oih, äkki juba on…), rääkimata sellest, et selle virtuaalsed saalid võib siis vabalt täita virtuaalsete projektidega, neid juba ette müües ning tekitades nende vastu huvi virtuaalsetes tootjates, kellel on ehk sidemeid ka reaalsuse-tootjatega.

Ja siis – ehk on need kõik sellised nagu Thulema juht Tarmo Prikk, kes ütles pressikonverentsil (firmajuhi kohta uskumatult emotsionaalses sõnavõtus), et tööd tuleb teha “sellepärast, et on äge”, sest ainult siis tuleb hästi välja. Või Aquatori Villi Pogga, kes on olnud kümme aastat täie hingega asja juures, loonud sünergilise meeskonna, kelle vahel toimuv pidev energiavahetus on andnud tööle stabiilse suuna – edasi, üles, auhindade poole.

Ja siis, kui kõigi meie disainerite tööd on MoMa ja Tate’i ja Louisiana ja kõik need teised Guggenheimid ära ummistanud, vaat siis hakkame neile juurdeehitisi projekteerima. Ja siis teeme oma disainimuuseumile juurdeehitise, mis ulatub mereni, toetub hetkeks linnahallile ning paiskub siis dimensiooni muutes pideva ilutulestikuna igavikku. Palju õnne!