Eesti asi: Kuidas võiks näha välja presidendi kapsamaa?

Kui aeg on raske ja elu vilets, oleks kaval lillepeenrad tilli, salati ja kapsastega osavalt kokku sobitada.

President Obama naine Michelle tuli kevade esimesel päeval õue, lõi labida mulda ja teatas, et hakkab Valge maja õuele köögiviljapeenart rajama. Et Valge Maja rahvas saab söönuks ja külalised ka.

Ka meie presidendipaari tervislikku elulaadi kultiveeriva imagoga käiks maitsekas kapsamaa lossi taga hästi kokku. Või kas või Härmal.

Mark Soosaarel oli kunagi üheksakümnendate lõpul Pärnus Chaplini keskuse akna all kartulipõld, mille nimi oli “Säästueelarve” ja mis nägi õide puhkedes nii hea välja, et külalised vaimustusest käsi kokku lõid.

Alustada võiks sellest, et kui lumi veel ära pole sulanud, võiks minna poodi, osta salat­kressi seemet ja kotitäie mulda ja külvata istutuskasti mõne olulise nime, midagi tarka või mõne rõhutatult igapäevase sõnumi (“Vaata, et sa jälle võtmeid maha ei jäta!”). Saab võileiva vahele vitamiine ja peresisese kommunikatsiooni vallas ka teatud edasiminek.

Salatkress aknalaual võiks olla aga eelproov sootuks suuremale ettevõtmisele. Kui lumi läind ja mätas soe, võib samasugust üritust korrata välioludes. Kümne-paarikümnemeetrine lause oleks  juba tükk maad jumekam – ja  muidugi kogukamast materjalist. Peakapsastest, lehtkapsastest, nuikapsast, dekoratiivkapsastest, peetidest või kas või kartulitest. Kartulivagu ei pea ju tingimata sirge ja igav olema!

Võtsin paberid ette, teritasin pliiatsid ära ja joonistasin ridamisi kirjusid kikilipse. Kikilips on minu meelest president ­Toomas Hendrik Ilvese kapsamaa jaoks sobiv vorm. Lakooniline, lihtne, annab võimaluse treenida värvimeelt.

Teine, veidi keerulisem variant on teenetemärgid, aga see on ülesanne edasijõudnutele.

Joonistasin lipsud ja teenetemärgid värvilisi kapsaid ja juurikaid täis.

Niisuguseid peenraid rohides ei saaks presidendipaari noored sugulased tülgastust igasugu aiatöö vastu, mis ähvardaks neid siis, kui porgandid-kapsad oleksid sirges tüütus reas.

Mummud ja servad võiksid olla lilled, mis õitsevad kaua – ahtalehised tagetesed, kannikesed, kummelid, pelargoonid, võõrasemad, dekoratiivsed kapsad, peedid, aedtill jne.

Käisin oma joonistustega Arnold ­Hannusti jutul – ta on Hansaplanti meisteraednik. Hannust vaatas ja uuris. Algul väga innustunud ei olnud, aga siis vaatas, et saab asja küll

Kevadel on lihtne. Kevadistest võõrasemadest saab kujundada mida iganes. ­Jamie Oliver poetab ju ka oma salatitesse vahel mõne võõrasema või päevaliilia ja hüüab: brilliant!

Ka roheliste ja punaste lehtedega salatitaimedest on lihtne kikilipse kujundada. Salat kasvab kiiresti ja salatit on väga mitmesugustes värvitoonides. Salateid võib miksida kevadiste söödavate lilledega – võõrasemade või varretu priimulaga, mida on samuti kõikvõimalikke toone. Ilusa sügavrohelise põhja värviliste aktsentide taha saab näiteks petersellist.

Juuli- ja augustikuise värvilise peenra saab raudrohtudest (Achillea millefolium). Raudrohusorte on lisaks valgetele ka punaseid (‘Red Beauty’) ja oranžikaid (‘Terracota’) ja kollaseid (‘Moonshine’).

Kui kasutada sinimustvalget kombinatsiooni, läheb keeruliseks, sest mustade õite või lehtedega taimi on üldse vähe. Sarvkannikese (Viola cornuta) sort ‘­Bowles Black’ päästab meid siiski v& ;aum l;lja. See on peaaegu must, violetse helgiga, ja kõlbab süüa nagu kõik teisedki kannikesed ja võõrasemad.

Ka basiilik (Ocimum basilicum) ‘Dark Opal’ on arenenud fantaasia korral peaaegu must, tegelikult küll tume-tumepunane.

Parema puudusel saab peenrasse kavandatud mustad triibud lahendada mustade kividega. Musta kivimultši on aiapoodides saada.

Sinist värvi annab tähklavendel (Lavandula angustifolia), mis sobib pealegi veel lambaliha juurde, jäätise ja koogi sisse.

Varretu priimula (Primula vulgaris) ‘Finale Dunkelblau’ on sinine mis sinine. Ilusat tihedat sinist leiab kassisaba (Veronica spicata) sortide hulgast. Näiteks ‘Blue Bouquet’.

Lehtkapsas (Brassica oleracea) ‘Black Tuscany’ on sinaka tooni ja efektse vormiga ja näeb nii hea välja, et ma imestan, miks ma seda lillepeenras flokside vahel näinud ei ole.

Ja valget saab võõrasemade ja kummeli ja raudrohuga. Kui teha sellised reeglid, et lobeelia (mida ei sööda) võib ka mängu võtta, siis oleksid meil käepärast valged ja sinised padjandid, mille sisse oleks lust aedvilju pikkida.

Riigivapi teenetemärk on liiga keeruline, seda ma ei hakanud katsetamagi. Seal on kolm lõvi peal ja kui hakata neid redistest kokku sättima, võib-olla kõige parem tulemus ei saa.

Valgetähe teenetemärgi (valge, kuldne, punane) saab kevadel kerge vaevaga kokku võõrasemadest (Viola) või priimulatest (Primula). Hannust soovitas tausta tegemiseks võtta appi tellisepuru, mida vahel pargiteede ja tenniseplatside katmiseks kasutatakse.

Valged pinnad saab teha lõhnavast neit­sikumme­list (Tanacetum parthenium) või ahtalehisest käokullast, mille lehed on hõbedased ja millel on pisikesed ­kollased õied.

Maarjamaa Risti puhul on kasutatud helesinist killustikku (seda on poes kalli raha eest saada). Lobeeliavaip sobiks siia imehästi!

Valge risti võiks teha neitsikummelist, aga see jääb veidi hõredaks. Või valgeõielisest harilikust raudrohust. Tiheda hõbevalge pinna annavad ahtalehine käokuld (Helichrysum italicum) või padipõõsas (seda ei sööda), mida lillepoed kevaditi müüvad.

Musta triibu võib teha mustadest kivikestest, aga ka sarvkannikesest, näiteks sordist ‘Bowles Black’.

Nurkades on ülimalt efektsed lehtkapsad ‘Black Tuscany’.

Kotkaristi puhul saab kollase tooni sidrunmelissist (Melissa officinalis) ‘All Gold’ või ahtalehisest peiulillest (Tagetes tenuifolia), mis lõhnab nagu sidrun ja sobib hästi salatite ja kalaroogadega.

Ja jälle see must! Võõrasema (Viola x wittrockiana) ‘T&M’s Black Pansy’ on must nagu öö.

Mustale lähedal, tegelikult küll mustjaspunane, on mustnõges ehk pronks-lutiklill (Perilla frutescens), millest maitsetaimena, tõsi, suurt kasu ei ole.

Tsentris võiks olla majesteetlik kõrge artišokk (Cynara scolymus), mis võib kasvada kahe meetri kõrguseks, või kodune tillipuhmas (Anethum graveolens).

Kogu see ilu peaks olema monkliku pedantsusega vormistatud. Kikilipsu ja ka ordenite servad peaksid olema konkreetsed ja sirged. Seda on võimalik saavutada, kui piirata peenar immutatud lauaga, mis on serviti maa sees ja mille ülemine äär jääb sentimeetri jagu maapinnast kõrgemale. Kõrgemale sellepärast, et siis jääb lauaserv peene killustikukihiga ühetasa. Killustikukiht on üks sentimeeter paks ja & ;aum l;äristab peenart 25 cm laiuse ribana.

Killustikuäärt on vaja sellepärast, et peenra servast oleks võimalik muru niita.

Nii. Kõik. Nüüd on suur töö tehtud.

PS

Tean maastikuehitajat, kelle unistus on rajada Raekoja platsile nisupõld. Põllumajandus on Eesti inimesel ikka sügavalt veres.