"Inimene otsibki paremaid jahimaid!"

“Inimene on aegade algusest saadik otsinud paremaid jahimaid ja nii peabki olema,” ütleb Diana Hansi, 36-aastane nelja lapse ema, kellel jookseb juba kaheksas aasta Soomes elada.

Dianal on tume juuksepahmak (“Tükk aega ei raatsinud juuksuris käia, aga nüüd läksin, 30 eurot, ilma pesemise ja föönisoenguta”). Sigaretid (“Kui Eestis käin, ostan kaasa, sealt saab 2 euro ja 50 sendi eest sama paki, mis siin maksab üle viie euro”) pole rikkunud ta säravvalget naeratust. Kolla-rohelisekirjude geelküünte eest hoolitseb ta ise (“Parem ise endale koju komplekt osta kui eesti küünetehniku juures käia, see maksaks 60 eurot”).

Rakvere lähedalt pärit Diana Hansi on teist aastat töötu. Ta elab koos kolme lapsega (vanem tütar on juba suur ja elab Eestis) kolmetoalises korteris Lahti äärelinnas. Läheb töötukassast ja sotsiaalametist mööda, ostukeskustest ka. Rühib mäenõlvast üles („Ma käin alati jala, sest bussipilet on kallis, 3 eurot ja 70 senti“) ja seal need ongi, kolmekordsed kortermajad üksteise kõrval. Päeval, kui taevas poetab Tallinna kohal alla vihmapiiskade ja lumehelveste suppi, valendab Lahtis talvemuinasjutt. Helid – autod sõiduteel, möödujate kõnekatked – takerduvad lumevaikusesse. Ainsana suudab valgest vaikusest läbi tungida valgusfoori helisignaal pimedatele.