Saagim jõuab Madissoni ülemisele korrusele enne ajakirjanikku (kosmeetik on ajapuudusel vahele jäänud). Mõistagi näeb seltskonnanähtus siiski “väga hea välja” – see väljend paistab antud žanri artiklites olevat kohustuslik. Noortepärased Dieseli teksad, kollased saapad, juuksekrunni pistetud punane Jaapani stiilis pulk. Tellitakse meega teed, pr Saagimi ees ootab “limpsimist” suur pokaal head kalvadost, ning kohe-kohe puhkeb “usalduslik vestlus”. Saagim kõneleb sensuaalselt, naerab kurisevalt ning paistab olevat oma parimas vormis.

“Mu vanaema oli päris haruldane tegelane – hästi introvertne*, aktiivne ja väljapoole suunatud,” ütleb ta, kui räägime Saagimit lapsepõlves kõige enam mõjutanud inimesest. “Noh, s u p e r  i n t r o v e r t ühesõnaga.”

Võõrsõnastik määratleb skandaali kui “häbistavat kõmujuhtumit”, ent vähemasti Anu Saagimi jaoks puudub sel väljendil igasugune halvustav kõla. “Ma ütleksin, et olen Eesti kõige skandaalsem persoon,” deklareerib ta, kui küsin, kuidas tutvustaks Saagim end näiteks Inglismaal – riigis, kus tema nägu kellelegi midagi ei ütle. Põhjalas paraku on Saagim kõigile teada. Ta väidab, et kasseerib Soome seltskonnaväljaannetes poseerimise eest orienteerivalt 3000euroseid summasid ning, nagu ilmneb, tasuvat põhjanaabrite lehed tuntuimale julkkis-eestlasele varmalt.

Eesti ajakirjandusel pole kombeks intervjueeritavatele raha maksta, kuid see-eest on Saagim muutmas siinpool lahte äriks sõna “skandaal” kasutamist. Nimelt registreeris ta hiljuti Patendiametis oma nimele ingliskeelse sõna “Scandal”, kavatsedes vastava kaubamärgi all hakata tootma Aldo Järvsoo disainitud rõivaid, tulevikus aga kas või limonaade.

Paraku vajab skandaalse naise imago, sarnaselt näonahale, pidevat hooldust. “Kassiristseid” ja pidusid juhtiv Saagim teab, et kuulsus võib hajuda kähku (“Ära anna intervjuusid, ära käi seltskondlikel üritustel ja paari aasta pärast ei mäleta sind mitte keegi!”). Hiljutisel Kanal 2 sünnipäeval otsustas business-as-usual-meetodil tegutsev naine staatuse säilitamiseks teha suurema investeeringu ning lõi vahukoorekausi pähe kinni Eesti Meedia vastutavale väljaandjale Mart Kadastikule, olles enne piltnikke toimuvast informeerinud.

Pealtnägijate kinnitusel oli stseen siiski pigem kohmetusttekitav: jahmunud Kadastik, keda pole õnnistatud ei kiire reaktsioonivõime ega ka erilise huumorimeelega, püüdis rammusat ollust mehaaniliselt oma juustest välja rehitseda, tema juhitud väljaannete fotograafid tulid aga vahukoorest tilkuva bossi juurde, koogutasid viisakalt ja tegid pilti. “Saagim rõõmustas veidi aega Kadastiku kõrval ja läks siis samuti minema,” meenutab sündmust pealt näinud Rain Tolk EstoTVst.

Saagim ise põhjendab vahejuhtumit sellega, et Kadastik ei olevat talle pööranud vajalikku tähelepanu ning seletab, et oleks võinud ka “šampanjat pritsida” (nn šampanjadušš on avalikes kohtades Saagimi teine leivanumber). Ta mainib samuti, et lõi klaaskausi Kadastiku pähe “väga hellalt”. Paraku pole vahejuhtumit siiani käsitlenud ei Kroonika, SL Õhtuleht ega ka ükski teine väljaanne.

See-eest liiguvad meediamaastikul kuulujutud, et fotode avaldamise on keelanud Kadastik isiklikult. Sahistatakse, et tabloidväljaannetele on antud käsk Saagimist tulevikus enam üldse mitte kirjutada. Ning mõistagi on õhus kuuldused, et kõiki eespool nimetatud kuulujutte liigutab meedianarkomaan Saagim ise.

Aga SL Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorberg annab mõista, et tal on Anu Saagimist lihtsalt villand. “Saagim ütles Kesknädalas, et ajakirjandus on teinud talle palju ülekohut. Me siis üritame tehtud ülekohut heastada ja minimeerida võimalusi, et me Anut jälle halastamatult ära kasutame.”

Olemas on ka teine argument: “Mul on tunne, et Saagim hakkab maha käima – leviosakonna andmetel pole tal enam erilist sära. Võibolla on ta viimasel ajal liiga palju esikaanel olnud.”

Samuti Eesti Meedia kontserni kuuluva Kanal 2 programmidirektor Olle Mirme ütleb, et esialgu Saagim telesaates “Ekskursioon” jätkab. Ta “ei kinnita ega lükka ümber”, kas tulevikus on oodata teise naissaatejuhi lisandumist.

Kuid jälle hakkame me libastuma Kroonika ja Seiska (Soome seltskonnaajakiri) žanrisse. Ning küllap ongi Saagimist muul viisil kirjutada võimatu. Veel enne, kui Saagimi pokaal poole peal, olen teinud oma märkmikku innustunud sissekanded, et Saagim võtab endiselt piimavanne (tõsi, viimasel ajal küll tõhusama ja rasvasema, 3,5protsendilise piimaga); et paari aasta tagused metsikud peod ning nendele järgnenud mäluaugud mõjuvad pelutavalt; et tema kuueelarve on väiksem, kui keegi kujutleb (“Kas te arvate, et ma need šampanjad, mida ma pritsin, ise ostan või!?”); et Saagimi suurimaks hirmuks on “igavus ja argipäev”; et tema hommik algab alati ternespiimakapslitega, mida neelatakse “terve peotäis”.

“Ja mis need kapslid teevad?” küsib ajakirjanik ja Saagim vastab kerge ärritusega: “No mis nad teevad, mis nad teevad – vaadake ise, mis nad teevad! Neljakümneaastane ning näeb välja nagu… kolm punkti!”

Järgneb kurisev naer. “Ma arvan, et minu puhul on 90 piir – pärast seda ei pea füüsis enam vastu.”

Jah, pole kahtlust, et intervjueeritavana on Saagim pulbitsev allikas ning sestap ei kao ta kuhugi ka ajakirjandusest. Ta on valveprominendi ametis lihtsalt liiga hea.

Spordisõpradele meenub siinkohal paralleel Michael Schumacheriga, kes võitis mullu kolmandat korda järjest vormel-1 MMi. Schumacheri ülemvõim oli muutunud nii suureks, et kõigil oli temast kõrini saanud ning Inglismaal vaatas võistluste viimast etappi vähem inimesi kui Paula Radcliffe’i jooksu Chicago maratonil. Et Schumacher enam ei võidaks, tehti ümber koguni võistlusreeglid.

Schumacher, paraku, võitis jälle.

* - Eesti Ekspressi toimetus  on teadlik  sõna “introvert” tähendusest.